Sidemed, mis ühendavad: energiasüsteemide ühildamine geopoliitilise turbulentsi ajastul

Euroopa energiasüsteem elab praegu muutuste ajal, mida kujundavad geopoliitika, julgeolekukaalutlused ja kliimaeesmärgid.

See aruanne analüüsib strateegilisi murdejooni ja kirjeldab, kuidas Balti- ja Põhjamaad uues reaalsuses toime tulevad ning mida peaksid tegema poliitikakujundajad, et püsida alati sammu võrra ees, saavutamaks tõeline kerksus. Energiataristu käitajad ja poliitikakujundajad peavad lakkama eeldamast, et süsteem on iseenesest usaldusväärne, ning leevendama mitmekesistamise, dubleerimise, põhjalikumate õigusaktide ja ühise kaitse abil aktiivselt rikete riske.

EL on võtnud kasutusele kahetise strateegia: tugevdada liidusisest ühenduvust, vähendades samal ajal teadlikult sõltuvust suure riskiga välistest partneritest, eeskätt Venemaast. See struktuurne lahkulöömine 2022. aasta eelsest turudünaamikast kujundab nüüd ümber kogu mandri energiapoliitikat. Elektri- ja gaasiturud ei hakka tõenäoliselt enam toimima nii nagu varem. Ühenduvuses võetakse üha rohkem arvesse geopoliitilist olukorda ja suhteid eri piirkondade vahel, jälgitakse nõrku kohti ja strateegilisi prioriteete.

Taastuvenergia on nüüd tööstusstrateegia ja geopoliitilise kerksuse alustala, kuid Euroopa elektrivõrgud on endiselt tehniliselt mahajäänud ega ole piisavalt tulevikukindlad. See taristulõhe ohustab ELi usaldusväärsust nii kliima-, konkurentsi- kui ka julgeolekuvaldkonnas. Peale selle on edenenud ebaühtlaselt ELi püüdlused saavutada puhtale energiale ülemineku plaani REPowerEU abil energiasõltumatus ehk lõpetada Venemaa fossiilkütuste import aastatel 2027–2028. EL on ikka veel suurim Venemaa veeldatud maagaasi (LNG) ja torugaasi ostja ning poliitiline tahe midagi muuta on raugenud sisemiste erimeelsuste, energiahindadega seotud murede ja Moskva-meelsete huvigruppide lobitöö tõttu. Pelgalt ühe tarnija asendamine teisega ei taga tegelikku energiajulgeolekut. Selle saavutamiseks on vaja täielikult lõpetada fossiilkütuste import.

Viimasel ajal piirkonnas toimuv näitab, kuidas energiasõltumatus ja ühenduvus võivad põhjustada pingeid.

• Põhjamaad ja Balti riigid on suuresti kaotanud sõltuvuse Venemaa energiast, mistõttu naasmine varasema korralduse juurde ei ole tõenäoline.
• Ungari ja Slovakkia seevastu illustreerivad seda, mida aruanne nimetab pahaloomuliseks ühenduvuseks – olukorda, kus taristu tekitab kerksuse asemel strateegilist nõrkust.
• Nii Saksamaa, Poola kui ka Leedu ilmestavad selle probleemi eri tahke: energiapoliitika põimumist tööstushuvidega, suveräänsuse ja turgude lõimimise vahelist pinget ning strateegilist valikut konsolideerimise ja regionaalsete eesmärkide vahel.

Eriti haavatav on merealune taristu, sest füüsiliselt avatud, raskesti jälgitavad, aeglaselt parandatavad ja rahvusvahelise õiguse alusel ebapiisavalt kaitstud merekaablid ja torujuhtmed on häiretele vastuvõtlikud, nagu on näidanud juhtumid Läänemeres.

Euroopa energiatulevik sõltub sellest, kui edukalt suudetakse tasakaalustada sõltumatus ja vastastikune sõltuvus, julgeolek ja ühilduvus ning kliimaeesmärgid ja geopoliitiline ning majanduslik olukord. Ühenduvus, eriti ELi-sisene ja regionaalne, jääb selles tasakaalumängus nii keskseks teguriks kui ka kahe teraga mõõgaks, sest elame maailmas, mida iseloomustavad kiired muutused ja äkilised murrangud. Aruanne esitab järgmised soovitused.

Rahvusvahelise ja piirkondliku tasandi soovitused sidusrühmadele

• Säilitada ja tugevdada regionaalset ühenduvust. Piiriülene koostöö tagab mastaabisäästu ja varustuskindluse energiasiirde ajal ning on eriti oluline väikeriikidele. Regionaalset turgude lõimimist tuleb hoolimata deglobaliseerumise survest hoogustada.
• Tõhustada regionaalset tootmisvõimsuse koordineerimist. Tõhusamalt koordineeritud või ühised piirkondlikud võimsusmehhanismid võiksid vähendada killustatust ja kulusid, parandada üldist varustuskindlust ning vähendada ühepoolsete piirangute ja rahvuslike isoleerumisstrateegiate riski.
• Lisada võrgutaristu laiendamine ELi kerksusstrateegiatesse. ELi kerksusalgatused peaksid lisaks kaitsemeetmetele sisaldama ka elektrivõrkude füüsilist laiendamist.
• Keskenduda regionaalses koostöös taristu kaitsele. Füüsiline julgeolek on nüüd energiasuveräänsuse tuum. Ühendusliinide ja avamere taristu käsitlemine ühise kaitsetaristuna võib vähendada poliitilist vastuseisu. Regionaalseid algatusi peaksid toetama ühised riskihinnangud ja koordineeritud kerksuse planeerimine.
• Kõrvaldada õiguslikud ja regulatiivsed lüngad merealuses taristus. ELi, NATO ja ÜRO raamistikes tuleks välja töötada tugevamad merealuse taristu rahvusvahelised kaitsemehhanismid.
• Investeerida vesinikutaristu ühenduvusse. Kuna elektriühendused muutuvad poliitiliselt üha tundlikumaks teemaks, võiks poliitiliselt sõltumatumad alternatiivid olla regionaalsed vesinikukoridorid, mis võimaldavad teha strateegilist koostööd ja ei sõltu nii palju hinnapoliitikast.
• Karmistada sanktsioone Venemaa vastu. ELi sanktsioonid peavad vähendama Venemaa fossiilkütustest saadavaid tulusid ning kaotama kõik sanktsioonidest kõrvalehiilimise teed.
• Laiendada ELi riigiabi paindlikkust kerksusprojektidele. ELi riigiabi reeglid peaksid võimaldama kiiremat heakskiitu investeeringutele, mis tugevdavad kerksust ja reservvõimsust. Varustuskindluse erandid ja lühemad haldusviivitused aitaksid parandada taristu valmisolekut ja piirata samal ajal turumoonutusi.

Riikliku tasandi soovitused sidusrühmadele

• Tunnustada Soomet ankurpartnerina. Soome käsitleb ühenduvust strateegilise vara, mitte hinnaprobleemina. Süvendatud koostöö võrgutaristu planeerimisel, tasakaalustamisel ja vesinikukoridoride arendamisel peaks jääma strateegiliseks prioriteediks.
• Leevendada Põhjamaade killustumise riski. Balti riigid ei tohiks kriiside ajal automaatselt eeldada solidaarsust ning nad peaksid süvendama omavahelist koostööd, laiendades samal ajal kodumaist tootmist ning luues salvestusvõimsust ja paindlikkust.
• Vältida liigset sõltuvust Saksamaast. Ühenduvuses peaks keskenduma pigem vesinikule, salvestuse integreerimisele ja tööstuse dekarboniseerimisele.
• Teha Poolaga koostööd energiasuveräänsuse vallas. Suveräänsusele rõhuvad sõnumid ning kerksuse ja süsteemikontrolli esiletõstmine võivad tuua kaasa tihedama koostöö.
• Seada prioriteediks loodud ühenduste ajakohastamine, tugevdamine ja kaitse. Estlink 2 rike ja Balticconnectori katkestused toovad esile geopoliitilised ja tehnilised nõrkused, mis nõuavad ennetavat hooldust ja tõhusat taristukaitset.
• Vähendada sõltuvust üksikutest tarnepunktidest. Tarnekanaleid tuleks mitmekesistada laialdasema kodumaise tootmise, salvestuse ja maismaaühenduste abil, et vältida katkestusi, mis võivad põhjustada suuri hinnahüppeid või julgeolekušokke.
• Arvestada energiaplaneerimises hübriidohtudega. Tihedam koostöö seadusandjate, küberturbeasutuste ning julgeoleku- ja luureasutuste vahel on eeltingimus, et süsteemiplaneerimine vastaks tegelikule ohukeskkonnale.
• Lisada võimsusmehhanismidesse kaitsemeetmed. Võimsusmehhanismid peaksid sisaldama ka keskkonnakaitsemeetmeid ja korrapäraseid ülevaatusi, et lühiajalised varustuskindluse meetmed ei õõnestaks pikaajalist dekarboniseerimist.
• Tugevdada tasakaalustamisturgude riiklikku järelevalvet. Paisuvad kulud võivad suurendada survet viia ellu isoleeruvat poliitikat. Tõhus juhtimine aitab vältida killustumist ja säilitada regionaalset lõimitust.
• Tasakaalustada struktureeritud läbirääkimistega julgeoleku- ja majandushuvid. Valitsuse ja tööstuse vaheline süsteemne suhtlus on hädavajalik ning julgeolekuga seotud kulud peaksid olema kooskõlas tarbijate maksevalmidusega, et vältida ühiskondlikku vastureaktsiooni.
• Kavandada ühenduvuse planeerimisel ka hajutatud tootmist. Energiasüsteemi arendamisel tuleks eelistada hajutatud tootmist, sh vesinikku, biometaani, mikrovõrke ja energiakogukondi, et parandada kerksust ja varustuskindlust, mis on tulevase ühenduvuse planeerimisel strateegiliselt kõige tähtsam.

Aruande koostamisel oli toeks RKK energia- ja kliimajulgeoleku teaduspartner Elering AS