Sõjaoludega kohanemine: Venemaa luureametkondade areng

Alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse 2022. aasta veebruaris on Vene luureametkonnad suunanud oma põhitähelepanu sõjategevuse toetamisele ning kohanenud olukorraga, kus nende tegutsemisvõimalused on nii strateegilisel kui ka operatiivtasandil piiratumad ja vastaste surve tugevam.

Venemaa peamise vastuluureasutusena tegutseb Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) üha aktiivsemalt välismaal. FSB viienda teenistuse võimalused poliitilise luureteabe kogumiseks Ukrainas on küll vähenenud, kuid Venemaa okupeeritud Ukraina alade haldamisel on teenistusel endiselt oluline roll. FSB on asunud ka mujal Euroopas senisest rohkem aktiivmeetmeid rakendama, püüdes häirida Kiievile sõjalise abi andmist. Nende meetmetega toetab FSB tõenäoliselt Venemaa välisluuret, mille tegevust on pärssinud Venemaa saatkondades tegutsenud arvukate luureohvitseride väljasaatmine lääneriikidest. Viies teenistus on oluline ka seepärast, et on suutnud edukalt Ukraina julgeolekustruktuuridesse imbuda. Samal ajal hoiab Kreml sõja ajal riigi siseelu kontrolli all eeskätt FSB kaudu. FSB-le on antud õigus siseneda kohtu loata eraandmebaasidesse, peatada side- ja internetiteenuseid ning otsustada, kas rahvusvaheline teaduskoostöö on lubatud. Samuti on taastatud FSB täielik kontroll eeluurimisvanglate üle. FSB teine teenistus on hoogustanud katseid imbuda välismaal tegutsevate Vene dissidentide kogukondadesse ja neid diskrediteerida.

President Trumpi teisel ametiajal on Venemaa püüdnud strateegilise poliitilise luure abil süvendada lõhesid Atlandi-ülestes suhetes ning Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistus (SVR) on korraldanud järjest rohkem avalikke infooperatsioone. President Putini välisinvesteeringute ja majanduskoostöö eriesindaja Kirill Dmitrijev kasutab omakorda mitteametlikke suhtluskanaleid, et minna mööda USA välispoliitika- ja luureasutustest ning luua otsekontakt Valge Majaga. SVR on suunanud rohkem vahendeid globaalse lõuna riikidesse ja kaasanud oma tegevusse osa Jevgeni Prigožini poliittehnoloogide võrgustikest Aafrikas, kus Moskva kujutab end kolonialismivastase jõu ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjana. Samal ajal on Venemaa Föderatsiooni Presidendi Administratsioon laiendanud mõjutustegevust ka väljapoole piirkondi, mida Moskva on tavapäraselt pidanud oma „mõjusfääriks“, ning arendab üha tihedamaid sidemeid globaalse lõuna kaasajooksikute ja Venemaale sümpatiseerivate jõududega Euroopas.

Venemaa sõjaväeluure ehk Relvajõudude Kindralstaabi Peavalitsus (GRU) täidab sõjas mitmesuguseid ülesandeid. GRU kogub sõjalist luureteavet, kuid korraldab ka sabotaažiakte, mõrvu ja psühholoogilisi operatsioone ning aitab sanktsioonidest kõrvale hoida. GRUga seotud sabotaažikampaaniates Euroopa riikides kasutatakse sageli kurjategijaid ja ühekordseteks ülesanneteks värvatud isikuid. GRU osaleb ka välismaal tegutsevate Vene opositsioonitegelaste jälgimises. Kuigi GRU eriüksused kandsid sõja esimesel aastal suuri kaotusi, on teenistus suurendanud tavatu sõjapidamise võimekust, võtnud üle Wagneri paramilitaarsed võrgustikud ja operatsioonid Aafrikas ning moodustanud üksusest 29155 eritegevuse direktoraadi. Pärast mitme üksusse 29155 kuuluva ohvitseri paljastamist asutas Putin eraldiseisva keskuse 795, mis korraldab välisriikides mõrvu ja inimrööve ning allub otse relvajõudude kindralstaabi ülemale. Selliste eriülesannetega teenistuste loomine näitab, et Venemaa sihikule võetud riikide destabiliseerimisest, reeturiteks peetavate inimeste kõrvaldamisest ja võimalike ülejooksikute heidutamisest on saanud Kremli strateegilised prioriteedid.

FSB sõjaväe vastuluure osakonda (DVKR) on kasutatud nii relvajõudude jälgimiseks kui ka Putini poliitilise tööriistana, millega korraldatakse kaitseministeeriumi juhtkonnas sihipärast kaadripuhastust, eelkõige Sergei Šoigu liitlaste seas. DVKRi korruptsiooniuurimised relvajõududes on endiselt väga politiseeritud ja ebatõhusad. Samal ajal ei ole DVKR suutnud ära hoida mitme Vene kindrali tapmist, mis on süvendanud sõjaväe- ja julgeolekuasutuste vastastikust süüdistamist ning nendevahelisi pingeid. 

Piiratud tegutsemisvõimaluste tõttu toetub Moskva üha enam diplomaatilise katteta luurajatele, välisriikide kodanike värbamisele, kultuuri- ja teadussidemetele ning Venemaa territooriumilt korraldatavatele operatsioonidele. Ühtlasi parandab Moskva eri asutuste koostööd. Venemaa luureametkondade kohandamisega on kaasnenud ka märkimisväärne võimu ümberjagamine Kremli peamiste poliitiliste klannide vahel.

Raporti järgi on Venemaa luure endiselt ohtlik, kohanemisvõimeline ja valmis riskima, kuid mitte haavamatu. Selle nõrkuste hulka kuulub puudulikult toimiv ja isikukeskne luuretsükkel, mida õõnestavad veelgi onupojapoliitika ja korruptsioon. Sõjaolukorras on need nõrkused süvenenud ja pärsivad tõenäoliselt Venemaa luure tõhusust. Lääneriikide valitsused peaksid jälgima Venemaa mitteametlike kanalite kaudu aetavat diplomaatiat, kehtestama sanktsioone poliittehnoloogidele, toetama Ladina-Ameerikas rahvastikuregistrisüsteemide tugevdamist, aitama Vene dissidentidel luureohte paremini ära tunda ning kaaluma uudseid vastuluuremeetmeid, mis ei piirdu kaitsega. Samuti peaksid nad valmistuma selleks, et võimaliku „eriperioodi“ ajal võivad sageneda ulatuslikud sabotaažiaktid kriitilise taristu vastu.