Venemaa sõjaeksperdid on kehva ettevalmistusega ega suuda koguda sõltumatuid Ukraina-spetsiifilisi teadmisi. Valdkond on jäänud institutsionaalselt alaarenenuks, sõltub suuresti riigistruktuuridest ning seda kujundab riigikeskne korporatiivne kultuur. Samuti puuduvad vene ekspertidel sageli Ukraina uurimiseks vajalikud erialased oskused.
Paljudel nimekatel kommentaatoritel on kogemusi pigem Ameerika uuringutes, rahvusvahelises julgeolekus või muudes laiemates valdkondades, mitte Ukraina küsimustes. Otsest kokkupuudet ukrainakeelse teaduskirjanduse, meedia ja algallikatega takistab seegi, et väga vähesed valdavad ukraina keelt, mistõttu tuginevad Venemaa-teemalised analüüsid suuresti venekeelsele teabele. Nii kipuvad analüüsid aga taastootma Venemaa jutupunkte, selle asemel et käsitleda kriitiliselt Ukraina enda intellektuaal- ja infokeskkonda.
Venemaa ekspertkogukond käsitleb välispoliitilist oskusteavet eelkõige riigile vajaliku teenuse, mitte sõltumatu erialategevusena. Arhiiviallikad näitavad, et neoimperiaalne ja revanšistlik mõtteviis hakkas Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilistes ringkondades levima kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist ning see oli sihitud eelkõige Ukraina vastu. Vene eksperdid teenisid intellektuaalselt seda suundumust, rüütades selle analüüsi ja põhjenduste keelde. Nad pidasid lojaalsust ja kasulikkust Kremlile olulisemaks kui metodoloogilist vilumust. Seda kinnitab asjaolu, et ekspertide aastakümneid kestnud Ukraina-teemalisi möödalaskmisi ei ole peaaegu üldse põhjalikumalt analüüsitud.
Selles aruandes uuritakse, kuidas tänapäeva Ukraina-alane oskusteave Venemaal arenes, millised institutsionaalsed ja valdkondlikud aspektid seda mõjutasid ning kuidas aitavad Vene eksperdid kujundada ja levitada Ukraina-teemalisi hoiakuid. Aruande järeldused põhinevad mitmest allikast pärineval tõendusmaterjalil, sealhulgas arhiivimaterjalidel, ekspertide nimekirjadel, väitekirjade andmetel, Web of Science’i ja Scopuse bibliomeetrilistel andmetel ning Ukrainaga seotud väljaannete ja raamatute analüüsil. Uuringu üks olulisemaid tulemusi on neoimperiaalse diskursiivse maatriksi mõiste väljatöötamine. See on analüütiline tööriist, mille abil saab jälgida, kuidas järjekindlalt levinud Ukraina-teemalised hoiakud on Venemaa postsovetliku ajaloo eri etappides radikaliseerunud.
Venemaal loodud Ukraina-alased teadmised on süstemaatiliselt ideologiseeritud ja see ilmneb teadustöö eri vormides, nimelt teadusajakirjade artiklites, väitekirjades ja raamatutes. Ka Venemaa raamatuturul on püsivalt esindatud varjamatult propagandistlikud ja pseudoajaloolised teosed ning pärast 2022. aastat on omaette alamžanrina esile kerkinud nn Z-kirjandus. Samal ajal on Vene autorite osalus ülemaailmses Ukraina-alaste teadmiste kogumises endiselt marginaalne.
Strateegiliste välispoliitiliste otsuste tegemises ei paista Vene eksperdid üldjuhul mingit rolli mängivat, pigem on nende peamine ülesanne Kremli seatud kurssi tõlgendada, legitimeerida ja ellu viia. Aastakümneid ei ole ekspertide arutelu keskendunud mitte sellele, kas Ukraina tuleks Moskva mõjusfääri tagasi tõmmata, vaid sellele, kuidas seda kõige tõhusamalt teha. Nad pakuvad selleks kolme lahenduskäiku: revanšistlik neoimperialism, pragmaatiline neoimperialism ning Jalta-laadne kokkulepe Läänega. Nende taktikaliste lahenduskäikude pooldajate vahel esineb püsivaid erimeelsusi ning Lääne vaatlejad peavad neid sageli ekslikult strateegiliseks lõheks või isegi teisitimõtlemiseks.
Institutsionaalselt on Venemaa oskusteave üles ehitatud kolmele Ukrainaga seotud põhimõttele: (1) õõnestada Ukraina suveräänsust infosõja ja poliitilise sekkumise kaudu; (2) kujundada lääne avalikku arvamust Kremlile soodsas suunas, kasutades muu hulgas ära just neid platvorme, mida Lääne ülikoolid neile pakuvad, ning õppides Hamasi sõnumitaktikast; (3) legitimeerida Venemaa Ukraina-poliitikat koduvenelaste endi silmis. Kuigi mõned organisatsioonid kipuvad spetsialiseeruma ühele kindlale mõjutustegevuse vormile, on need põhimõtted siiski mingil määral esindatud.
Uuringu tulemused näitavad, et Venemaa Ukraina-asjatundjate ringkond toimib sisuliselt riikliku propaganda ja desinformatsiooni vabrikuna. Seega kaasnevad Lääne institutsioonidel Vene ekspertkogukonnaga suhtlemisega mõned riskid, näiteks näilise distantsi ekslik pidamine mõõdukuseks, Vene käsitlustele institutsionaalse legitiimsuse andmine, ekspertteadmisteta inimestele akadeemilise autoriteedi omistamine, legitiimse teadustööna maskeeritud propaganda tähelepanuta jätmine ning see, et näiline ligipääs siseringile moonutab eksperthinnanguid.
Aruandes soovitatakse Venemaa rahvusvaheliste suhete ekspertidega suhtlevatel Lääne institutsioonidel:
- eeldada institutsionaalset seotust Vene riigiga, kui ei ole võimalik tõendada sisulist autonoomiat;
- hinnata ekspertide seisukohtade sisu, mitte nende näilist distantsi Kremlist;
- suhtuda äärmise ettevaatusega väidetesse ligipääsu kohta siseringile;
- kontrollida tegelikku valdkondlikku asjatundlikkust ja publikatsioonide loetelu;
- tõhustada näiliselt akadeemilise materjali metodoloogilist kontrolli.
Loe lähemalt (inglise keeles): Russian Expertise on Ukraine