Viimasel kümnendil on kujunenud uus reaalsus, mis on põhjalikult halvendanud Euro-Atlandi ruumi julgeolekuolukorda. Venemaa järgib aina agressiivsemat läänevastast revisionistlikku poliitikat ning on kerkinud taas otseseks ja avalikuks ohuks NATOle. See käib eriti alliansi idatiiva, sealhulgas Balti riikide ja Poola kohta. NATO tervikuna on Venemaast üüratult tugevam sõjaliselt ja eriti majanduslikult. Kuid Läänemere piirkondlikus kontekstis on pilt sootuks teistsugune ilmselge tavajõudude tasakaalu puudumise ning mõningate Venemaa arvates talle eriti geograafiliselt ja ajaliselt eeliseid andvate tingimuste tõttu.
Käesoleva kirjutise eesmärk on välja selgitada parim viis, kuidas saavutada ja säilitada püsiv strateegiline tasakaal Läänemere piirkonnas, mis minimeeriks Venemaa avaliku või varjatud agressiooni ohu piirkonna riikide suhtes. Tähelepanu keskpunktis on piirkonna kaitse ja heidutus Venemaa suhtes eelkõige liitlaste lahinguvalmis tavajõudude abil, mis peavad viibima või olema valmis siirmiseks NATO kirdetiivale. Kirjutise aluseks oleva metodoloogia tõttu ei tegelda aga pelgalt mehaanilise arvutusega, kui suur peaks olema NATO jõudude kohalolek Balti riikides ja Poolas ning milline oleks piisav ja õigeaegne lisajõudude suurus, mida oleks vaja mis tahes laadi Venemaa agressiooni tõkestamiseks piirkonnas. Rõhk on asetatud heidutusele (vaimu kokkupõrkele), mitte sõjapidamisele (terase kokkupõrkele).
Lae alla: Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas (PDF)
