Moskva on aastaid survestanud läänt tunnustama Venemaad võrdväärse mõjuvõimuga riigina ja nõustuma Venemaa arusaamaga sellest, kuidas maailmakorda ümber kujundada. Et sundida rahvusvahelist kogukonda Venemaa võimu austama, on kasutatud mitmesuguseid strateegilise heidutuse meetmeid, näiteks tuumaähvardusi.
Need on siiani oma eesmärki ka täitnud. Enneolematus olukorras, kus laiaulatuslikku konventsionaalset rünnakut palistavad tuumaähvardused, on lääs proovinud olukorra pingestumist vältida iseendale punaseid jooni seades ja kõhklemisi Ukrainale abi pakkudes. Sellise ettevaatlikkuse kõrget hinda tasub aga Ukraina.
Selles analüüsis uuritakse, kuidas Venemaa on kasutanud veenmisvahendeid, sh tuumaähvardusi, mis on osa sõjaaegsest strateegilisest heidutusest. Ühtlasi vaadeldakse, kui tõhusalt on niisugune heidutus aidanud takistada läänel sekkumast ja Ukrainat toetamast, ning millist mõju lahinguväljale ja rahvusvahelisele keskkonnale on Venemaa tegevus avaldanud.
Analüüsis antakse ülevaade sellest, kuidas lääs on Venemaa ähvardustele reageerinud ja milliseid strateegilisi otsusi vastu võtnud. Kuigi tuumapoliitikas pole toimunud märkimisväärseid muutusi, ei ole USA ja liitlaste vaoshoitus Moskvale avaldanud soovitud mõju, pigem julgustanud olema veelgi ähvardavam ja sõjakam.
Siiski on Venemaa pidevad tuumaähvardused, millega ei ole kaasnenud konkreetseid samme, kaotanud usutavuse. Samal ajal on vähenenud relvastuskontrolli kui Venemaa kasutatava survestusvahendi mõju ning USA on asunud oma relvastuskontrolli põhimõtteid muutma. Ometi jätkab Moskva tõenäoliselt tuumaähvardustega, sest tal on selleks piisav võimekus.
Venemaa kulutab sõjategevusele viimastel aastatel üha rohkem ressursse ning sõjaaja vajaduste rahuldamiseks on majandus ümber korraldatud. Venemaa soovib avaldada üldsusele muljet oma valmidusega konflikti venitada, suuri kulusid taluda ja vajaduse korral riskida ning vankumatu usuga tulevasse võitu. Lääs peaks seega olema valmis otsustavalt muutma Moskva plaane ja seadma kahtluse alla arusaama, et Venemaa on visam kui Ukraina võitlustahe ja lääne valmisolek Ukrainat toetada. Selleks peab lääs loobuma deeskaleerimise ja liigse riski vältimise mõtteviisist, mille Moskva on suutnud kujundada oma tuumaalase mõjutustegevuse ning selle käigus tõmmatud retooriliste punaste joontega.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): For as Long as It Works: Russia’s Nuclear Signalling During Its War in Ukraine (PDF)