Gruusia välispoliitika pöördepunkt: Euro-Atlandi sidemetest strateegilise tähtsusetuseni

Gruusia ebastabiilses poliitilises elus oli varem üks aspekt, mis püsis muutumatuna: riigi vankumatu pühendumus läänelikule välispoliitikale. See kestis läbi mitme järjestikuse valitsuse 2000. aastate algusest kuni ajani, mil Gruusia Unistuse valitsus selle pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal lõpetas.

Muutus on seda tähelepanuväärsem, et see on vastuolus naaberriikides toimuvaga: Armeenia ja Aserbaidžaan laiendavad koos Kesk-Aasia riikidega oma välispoliitilist autonoomiat, vähendavad sõltuvust Venemaast ja mitmekesistavad partnerlussuhteid. Gruusia on aga asunud vastupidisele teele.

Gruusia Unistus nimetab oma uut suunda pragmaatiliseks mitmetahuliseks strateegiaks. See analüüs ütleb, et niisugune määratlus varjab rohkem kui selgitab. Demokraatliku legitiimsuse puudumise, kiiresti muutuvas Lõuna-Kaukaasias Gruusia mõjuvõimu vähenemise ning režiimi sobimatuse tõttu läänevastase hoiakuga on mitmetahuline poliitika pigem riikliku võimu konsolideerimise vahend kui sidus välispoliitiline strateegia.

Mitmetahulisuse kontseptsioon on Gruusia režiimile küll mugav, kuid lõppkokkuvõttes eksitav. See, mida Gruusia Unistus esitleb suveräänse riigikorralduse või Gruusia iseseisva teekonnana konkureerivate suurriikide vahel, pole suurt muud kui strateegiline triivimine. Alates 2022. aastast on partei teinud teadlikke katseid läänega sildu põletada ja püüdnud suuresti ebaõnnestunult täita tekkinud tühimikku alternatiivseid partnereid otsides. Need valikud on järk-järgult õõnestanud Gruusia strateegilisi varasid, peletanud eemale peamisi partnereid ja jätnud riigi haavatavaks just seda laadi (eelkõige Venemaalt lähtuvale) survele, mida see väidetavalt tõrjuda püüdis. Autonoomia ja suveräänsuse loosungite all varjab see arengutee libisemist sõltuvuse ja strateegilise tähtsusetuse poole. 

Gruusia marginaliseerumine ei pruugi olla pelgalt Gruusia Unistuse valikute tahtmatu kõrvalmõju, sest valitsus, mida pidevalt saadab rahvusvaheline kriitika demokraatia nõrgenemise pärast, soovibki strateegilisel radaripildil teadlikult tagaplaanile jääda. Vähem tähelepanu toob kaasa väiksema kontrolli, väiksem kontroll tähendab väiksemat survet, väiksem surve annab aga suurema vabaduse riigisiseseks konsolideerimiseks. Just see eesmärk suunabki partei tegevust palju rohkem kui ükski sidus välispoliitiline strateegia. Väiksem mõjuvõim rahvusvahelisel areenil võib küll teenida Gruusia Unistuse otseseid eesmärke, kuid samal ajal saadab see Gruusia Lõuna-Kaukaasia ja laiemalt Euroopa korra tulevikku kujundavate strateegiliste arengusuundade ääremaale.