
NATO euroopastamine: tuumamõõde


Euroopa tuumapoliitika kogukond on suhetes USA-ga ennast sageli alahinnanud ning jäänud intellektuaalselt sõltuvaks Ameerika tuumastrateegia asjatundjatest. Ainuomases Ameerika keskkonnas ja üksnes Ameerika stsenaariumide tarbeks välja töötatud strateegiad nagu kahjude piiramine, paindlik reageerimine ja integreeritud heidutus ei ole aga asjakohased väiksemate Euroopa riikide valitsustele, kes keskenduvad territoriaalkaitsele. Euroopa riikidel on tuumaarsenalid ja üha laienevad konventsionaalsed relvajõud, puudu on aga Euroopa juhtiv jõud, mis korraldaks tuumasuhteid Moskvaga.
Euroopa ülesanne on kujundada Euroopa kontekstis uus arusaam heidutuse, deeskaleerimise ja julgestamise kolmikpõhimõttest. Kuigi heidutussõnumid võivad inimesi julgestada, ei aita need tõenäoliselt kaasa deeskaleerimisele ega riskide vähendamisele. Deeskaleerimine saab küll vähendada kahepoolset riski, kuid see võib ka tekitada liitlastes hüljatustunnet ja panna neid tegutsema järelemõtlematult. Seda probleemistikku ei saa lõplikult lahendada, aga vajalik tasakaalustamine sünnib pideva ja asjatundliku arutelu tulemusel Ühendkuningriigi ja Prantsusmaaga liitlassuhetes olevate riikide vahel, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse riikidele, kes vajavad julgestamist kõige enam, nagu Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia. Doktriini täpsustamine, minimaalse piisavuse ja kriisikommunikatsiooni vajalikkuse põhjendamine ning kriisi eestkõneleja määramises kokkuleppimine nõuavad vaevarikkaid, kuid üliolulisi arutelusid. Vastasel juhul näeme tulevastes kriisides liitlastevahelisi lahkhelisid ja segadust.
Loe lähemalt (inglise keeles): Europeanising NATO: The Nuclear Dimension | No. 11





