NATO euroopastamine: Arktika

Pärast seda, kui Trumpi administratsioon Gröönimaad endale nõudis, on Arktikast saanud veel üks transatlantilise ühtekuuluvuse proovikivi. NATO euroopastamine teenib selles kontekstis kahte eesmärki: suurendab solidaarsuses Taaniga Euroopa kindlustunnet ning tagab Euroopa (ja Kanada) suurema valmiduse tegeleda Arktika piirkonna küsimustega, mis aitab kaudselt kaitsta ka USA territooriumi Venemaa ja Hiina ohtude eest.

Gröönimaa kaitseinvesteeringutes on Euroopa osalus hädavajalik, isegi kui Taani täidab oma uue märgilise lubaduse eraldada ligikaudu 6 miljardit dollarit Arktika piirkonna laevadele ja seirevõimekusele. Üks võimalus NATOt euroopastada on muuta Arktika Vahimees alaliseks missiooniks ja näidata, et seitse NATO Arktika-riiki ei tegutse enam eraldi, vaid suudavad nüüd piirkonnas seiret ja kaitset sünkroniseerida. Peale selle saaks ühildada USA ja Euroopa Arktika-kesksed sõjaväeõppused, näiteks Nordic Response (varasema nimega Cold Response), et suurendada ühist kaitsevalmidust. Lisaks kohalolule Gröönimaal on kolmandaks võimaluseks NATO suurem kaasatus vastutegevusse Venemaa üha aktiivsemaks muutuvale nn halli tsooni sõjapidamisele Svalbardis ja selle ümbruses. Selleks peavad Euroopa liitlased Trumpi administratsioonile veenvalt näitama, et Svalbardi saarestik on strateegiliselt oluline paik Koola poolsaarel baseeruvate Vene tuumarelvaga allveelaevade vastases kaitses. Viimaks võiks töötada välja NATO Arktika-strateegia. Strateegiast oleks aga kasu ainult juhul, kui see aitaks saavutada suuremat poliitilist üksmeelt selles, kuidas saaks allianss pakkuda selles piirkonnas vastujõudu Venemaale ja Hiinale, ning millist lisaväärtust Euroopa sõjalise kohaloleku suurendamine annaks.

NATO Arktika-suunalise hoiaku euroopastumine ei lahenda iseenesest Atlandi-ülest erimeelsust Gröönimaa küsimuses, kuid võimaldab eurooplastel näidata üles solidaarsust Taaniga, sattumata otsesesse vastasseisu Washingtoniga. See annaks Trumpi administratsioonile ka võimaluse vastastikku vastutust jagada, mis raskendaks „teiste turjal liugu laskvate“ liitlaste kritiseerimist ja neile surve avaldamist. See, kas euroopastunud NATOst piisab Atlandi-ülese tasakaalu säilitamiseks Arktikas, sõltub sellest, kas Trumpi administratsioon peab oma ametiaja kahel viimasel aastal küllalt vajalikuks pakkuda vastujõudu Venemaale ja Hiinale. Selles vallas ühtib nende ohuhinnang muidu eurooplaste ja kanadalaste omaga.

Loe lähemalt (inglise keeles): Europeanising NATO: The Arctic