Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal pani proovile nii Ukraina riigiaparaadi kui ka kogu ühiskonna toimimise. Kogu senise sõja jooksul aastatel 2022–2024 tsiviilühiskonna, poliitilise eliidi ja sõjaväe vahelistes suhetes toimunud muutustes võib eristada kaht faasi.
Esimeseks faasiks võib pidada 2022. aastat, kui ukrainlased võitlesid oma riigi püsimajäämise eest. Seda faasi iseloomustasid hüppeliselt suurenenud kodanikuteadlikkus, eneseorganiseerumise võime ning koostöised suhted sõjaväe, poliitilise eliidi ja tsiviilühiskonna vahel. Alates 2023. aasta algusest muutus sõda aga „rutiinseks“. Seda faasi iseloomustavad sõjaväsimus, harjumine sõja kui uue normaalsusega ja ühiskonna lõhestumine sõjaga iga päev kokku puutujate ning peamiselt oma tavapärasele elule keskendujate (end sõjast distantseerida püüdjate) leeriks.
Artiklisarja kolmandas osas kirjutab Mõkola Nazarov, et niisuguses olukorras vähenenud usaldus poliitilise ja sõjalise juhtkonna vastu on märgatavalt pidurdanud Ukraina ühiskonnarühmade vahelist koostööd. Ta jõuab järeldusele, et agressoriga võitlemiseks vajaliku vastupanuvõime loomisel on ühiskonnas esinevate lõhede ületamine hädavajalik ning et välise agressiooni mõjul on võimu koondumine küll ootuspärane, kuid mitte parim võimalik tee. Tõhus sõjaaegne juhtimine eeldab poliitilist pluralismi, sõnavabadust ja opositsiooni võimalust pakkuda välja paremaid lahendusi ja vajadusel kritiseerida ametiasutusi kartmata, et sellega võib kaasneda survestamine. Ühtlasi peaks tsiviilühiskonna ja sõjaväe vahelised suhted olema vähem isikukesksed ning põhinema tugeval kultuuril ja institutsioonidevahelisel koostööl. Ukraina võimusüsteem on küllaltki isikukeskne, mis muudab selle vähem tõhusaks.
Laadi alla ja loe (inglise keeles):
Loe lisaks:
