Taeva kaitse: ballistiliste rakettide vastane õhutõrje Euroopas

Konfliktid Ukrainas ja Iisraelis on näidanud ballistiliste rakettide keskset rolli tänapäeva sõjapidamises ning nendevastase kaitse olulisust relvajõudude ellujäämis- ja vastupanuvõime suurendamisel ning vaenlase halvamisrünnete ärahoidmisel.

USA on olnud selles vallas Euroopa peamine tarnija, eelkõige tipptaseme ja suurema lennukaugusega ballistiliste rakettide vastase kaitse puhul. Nüüd püüab USA aga vähendada oma rolli Euroopa julgeoleku tagajana, samal ajal kui oht sattuda Venemaaga relvastatud konflikti on viimaste aastakümnete suurim. Venemaal on aga taas märkimisväärne arsenal erineva lennukauguse ja võimekusega ballistilisi rakette, mis kõik suudavad kanda nii tava- kui ka tuumarelvi.

Euroopa on tunnistanud vajadust suurendada omaenda ballistiliste rakettide vastase kaitse võimekust, kuid see pole sugugi nii lihtne. Siinses ülevaates uuritakse Euroopat ähvardavaid ballistilisi ohte Venemaalt, praeguse raketitõrje puudujääke ja seda, kuidas neid lähiaastatel leevendada.

Euroopa peaks leppima vajadusega eraldada palju rohkem raha, et kiiresti laiendada tugevdatud raketitõrjestruktuuri, mis ühildub NATO integreeritud õhu-, raketitõrje ja ballistiliste rakettide tõrje raamistikuga. Euroopa riigid peaksid veel:

• hankima õhu- ja raketitõrjesüsteeme ühiselt, et vähendada hanke- ja tegevuskulusid;
• parandama koostalitlusvõimet, et kiiresti luua mitmekihiline kaitse;
• ühiselt kavandama ja ehitama ulatusliku maapealsete ja kosmoses asuvate sensorite võrgustiku, et parandada Euroopa olukorrateadlikkust ja varajase hoiatamise võimekust;
• täiendama Euroopa etapiviisilist kohanemisraamistikku Euroopa merepõhiste efektorite ja sensoritega, et tugevdada Euroopa kaitset ja näidata üles suuremat pühendumust Atlandi-ülesele julgeolekule;
• tugevdama ballistiliste rakettide vastases kaitses koostööd Ukrainaga ja looma ühise analüüsi-, väljaõppe- ja hariduskeskuse, mis võiks aluseks võtta Poola-Ukraina droonitõrje partnerluse;
• tugevdama ballistiliste rakettide potentsiaalsete sihtmärkide passiivset kaitset;
• jätkama osana NATO rotatsioonilise õhukaitse mudelist raketitõrjesüsteemide paigutamist idatiivale.

Veel on oluline meeles pidada, et ballistiliste rakettide tõrje ei ole imerohi, vaid kulukas ettevõtmine, milles võib tekkida küllastumispunkt. Euroopa liitlased peavad leidma tasakaalu ühest küljest õhu- ja raketitõrje abil saavutatava, nurjumisele keskenduva heidutuse ja teisalt löögivõime abil saavutatava, karistusele keskenduva heidutuse vahel. Ballistiliste rakettide vastase kaitse põhifunktsioon on säilitada jõud, mis suudavad ohu lõpuks neutraliseerida. See kilp tagab löögivõime ja hoiab ära sõjalise juhtimise halvamise. Pikaajalises konfliktis annab vibulaskja ehk raketiheitja sihtimine parema tulemuse kui püüe tõrjuda igat noolt. Kui Venemaa ei saa loota vastase kahjutuks tegemisele ja võib eeldada koordineeritud reageeringut, on väiksem tõenäosus, et ta alustab uut agressiooni.