Euroopa tulevane Saheli strateegia: piiratud võimalused multipolaarses piirkonnas

Euroopa varasem Saheli piirkonna julgeolekustrateegia, mis põhines Prantsusmaa juhitud operatsioonidel ja ELi võimekuse suurendamise missioonidel, ei suutnud avaldada püsivat mõju.

Euroopa eesmärgid olid piirkonna ulatuslike vajadustega arvestades saavutamatud ja tehtud pingutused ei ühtinud kohaliku eliidi arusaamaga, sest režiimi püsimajäämist peeti reformidest tähtsamaks. Pärast riigipöördeid oli Euroopal vähe mõjuvõimu ja huntad otsustasid leida alternatiivsed partnerid.

Järjestikused riigipöörded Kesk-Sahelis – Malis, Burkina Fasos ja Nigeris – nurjasid Euroopa enam kui kümne aasta pikkused pingutused. Need riigid saatsid eurooplased välja ja kutsusid asemele Vene väed, esmalt Wagneri grupi, nüüd Aafrika korpuse, süvendades samal ajal sidemeid näiteks Iraani ja Põhja-Koreaga.

Edaspidi peaks Euroopa realistlikke eesmärke silmas pidades oma strateegia ümber hindama. Lähemas tulevikus tähendab see piiratud kohalolekut julgeoleku ja poliitiliste suundumuste jälgimiseks. Euroopa peab arvestama, et Saheli piirkond on mitmepolaarne, kus Venemaal on julgeolekuvaldkonnas püsiv roll ning kus Euroopa mõju on piiratum ning puudutab eelkõige kattuvaid huvisid.

Eelkõige tuleks Euroopal:

• säilitada regioonis piiratud kohalolek (saatkonnad ja EUCAP Mali), et jälgida julgeoleku, poliitilisi ja humanitaarseid suundumusi;
• tõhustada džihadistide mõju ja ebaseaduslike mere- ning relvavõrgustike jälgimist;
• tihendada koostööd naaberriikidega;
• jätkata apoliitilist koostööd teatud valdkondades (kliimamuutustega kohanemine, põllumajandus, veemajandus, haridus, tervishoid);
• kujundada vastava nõusoleku andnud liikmete (Hispaania, Saksamaa, Itaalia) juhtimisel ümber ELi koordineerimine;
• investeerida kohalikku meediasse, teadustöösse ja dokumentatsiooni, et võidelda propagandaga ja tagada tulevikus vastutusvõime; laiendada strateegilist kommunikatsiooni kohalikes keeltes;
• säilitada sanktsioonid Wagneri või Aafrika korpuse partneritele;
• kasutada sõjalist jõudu ainult ajaliselt piiratud erandjuhtudel (nt kui mõnda riiki ähvardab kokkuvarisemine või avaneb võimalus oluliseks terrorismivastaseks rünnakuks).