Arengukoostöö on riikide jaoks pehme jõu tööriist, mille abil levitatakse oma väärtusi, tugevdatakse suhteid partnerriikidega ja vähendatakse globaalset vaesust. Rahvusvahelise poliitika seniste normide ja jõujoonte muutumine avaldab mõju ka globaalsele arengukoostööle, mistõttu on oluline analüüsida Eesti senist arengukoostööd ja selle tulevikusuundumisi.
Esiteks on riikide kahepoolne arengukoostöö muutumas taas üha enam huvide- ja äripõhiseks. Ka lääneriikide arengukoostööd kujundab aina rohkem soov müüa oma teenuseid ja kaupu. Seda illustreerib tõsiasi, et Rootsi kui üks olulisem Euroopa Liidu doonorriik keskendub järjest rohkem enda ekspordi edendamisele. Samuti loodetakse, et maailma lõunapoolsete riikide majanduskasv pakub lahendusi maailma põhjapoolsete riikide turvalisuse ja heaoluga seotud probleemidele (sh ränne).
Teine tähtis trend on ebademokraatlike doonorriikide üha märgatavam esiletõus, kusjuures nad ei soovi arengukoostöö kaudu võimestada kohalikke elanikke, vaid kinnistada või laiendada oma mõjusfääri.
Seetõttu on negatiivne, et mitu lääneriiki, sh suurim doonorriik USA, on võtnud kursi arengurahastuse olulisele kärpimisele, mis jätab rohkem ruumi Hiinale ja teistele riikidele, kes pakuvad läänelikule valitsemistavale alternatiivi.
Eesti on arengukoostöös seni peamiselt keskendunud oma üleminekukogemuse edasiandmisele sellistele riikidele nagu Ukraina, Gruusia ja Moldova, kes on Eesti õppetundide vastu huvi tundnud ning kelle areng mõjutab otseselt meie enda julgeolekut. Reformikogemuse alla kuuluvad nii demokraatia, õigusriigi kui ka ettevõtluskeskkonna edendamine, samuti oleme tähelepanu pööranud haridusalasele arengukoostööle. Sellele on lisandunud Eesti digiriigi ja -hariduse kohta kogemuste jagamine, milles teeme arengukoostööd Aafrika riikidega. Uueks teemaks on Eesti haridusmudeli eksport, sest kvaliteetse hariduse järele on maailmas suur nõudlus, ehkki Eestis ei ole veel välja kujunenud üleriigilist konsensust valdkonna prioriteetsuse ja sobivate tegijate kohta.
Eesti arengukoostöö eesmärk on selgelt olnud toetada sihtriike ja nende elanikke. Samas on arengukoostöö olnud Eesti jaoks vahend, millega edendada meie enda julgeolekut, mainet ja majandushuve.
Eesti arengukoostöö ressursid on võrreldes suuremate doonorriikidega väga piiratud, aga meie arengukoostööl on oma tugevused, mida tasuks meil endal suuremal määral teadvustada ning millele tuleks ka maailmas rohkem tähelepanu juhtida. Teeme tihedat kahepoolset ja võrdlemisi vähe killustatud arengukoostööd, milles kasutame ära oma eeliseid: digitaliseerimist, paindlikkust, isiklikku lähenemist, madalaid koordineerimiskulusid ja oma reformikogemust.
Seega ongi Eesti arengukoostöö seni keskendunud n-ö targale koostööle (reformidele, IT-le, haridusele) ja inimarengu toetamisele keskmise sissetulekuga riikides. Seda peaks edaspidi jätkama, mitte keskenduma taristu ehitamisele kõige vaesemates riikides. Ukraina ülesehitus on erand, kuna näitame ühena esimestest eeskuju teistele ja toetame olulist julgeolekupartnerit.
Loe lähemalt: Eesti roll muutuvas rahvusvahelise arengukoostöö arhitektuuris (PDF)
