Dekolonisatsiooniagendid? Tšetšeeni ja tšerkessi diasporaad Euroopas alates 2022. aastast

Sedamööda, kuidas Venemaa jätkab agressiivset välispoliitikat ja süveneb autoritaarsus, on hakanud tekkima küsimusi Kremli süsteemi jätkusuutlikkuse kohta, eriti pärast täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal. Selle arutelu raames on mõnede analüütikute ja poliitikute seas võimaliku stsenaariumina taas esile kerkinud idee Venemaa uuest kokkuvarisemisest või dekolonisatsioonist.

Keskne küsimus seejuures on: mida kujutavad endast tänapäeval Venemaa vähemusrahvaste piirkonnad, mida on kokku 21 ja mis paiknevad üle kogu riigi Siberist Karjalani? Kõige rohkem tähelepanu pälvib aga Põhja-Kaukaasia. Selles kultuuriliselt mitmekesises piirkonnas pakuvad hiljutised kogemused Tšetšeenia sõdade (1994–1996, 1999–2009) ja Tšetšeenia de facto iseseisvusega olulise pretsedendi Venemaa võimu mõranemisest.

Nende rahvaste diasporaa poliitilised organisatsioonid on alates 2022. aastast taasaktiveerunud. Keskendudes Euroopa tšetšeeni ja tšerkessi diasporaadele, pakutakse aruandes esimest põhjalikku analüüsi nende arengust pärast täiemahulise agressiooni algust. Alates 2022. aastast on väljakujunenud diasporaaorganisatsioonid pidanud oma sõnumit ja seisukohta seoses sõjaga kohandama. Olles rahulolematud olemasoleva poliitilise maastikuga, on mitmed tšetšeeni ja tšerkessi aktivistid Euroopas loonud omakorda uusi organisatsioone, näiteks NIYSO ja Ühinenud Tšerkessia Nõukogu.

Sõda on toonud esile ka mõned lõhed diasporaades. Tšetšeeni pagulaskogukonnas on süvenenud rivaalitsemine väljakujunenud poliitiliste rühmituste ja uute organisatsioonide vahel. Tšerkessi diasporaa on aga pärast suhtelist vaikust uuesti poliitiliselt aktiivseks muutunud. Mõlemal juhul on Ukraina teavitustegevus – eelkõige seadusandliku haru osalejate poolt – ergutanud diasporaade poliitilisi organisatsioone, andes neile legitiimsuse ja laiema platvormi. Mõnel juhul on diasporaaorganisatsioonid andnud abi Ukraina vastupanule, sealhulgas Tšetšeenia või Põhja-Kaukaasia pataljonide sõjaväelastele. Samal ajal jätkavad Venemaa luureagentuurid nende kahe diasporaa jälgimist ja sihtimist. Kuigi Moskva prioriteediks on olnud tšetšeenid, keda Moskva vaenlaseks peab, on ka tšerkessid kogenud jälitamist ja hirmutamist.

Need ja muud arengusuunad pakuvad Euroopa poliitikakujundajatele ainulaadseid väljakutseid ja võimalusi. Nende peatamiseks antakse siinses aruandes järgmised soovitused:

• Kaasata diasporaaorganisatsioone süstemaatiliselt ja terviklikult, et suurendada ühiskonna vastupanuvõimet. Igasugune julgeolekualane koostöö peab põhinema usaldusel.
• Võtta arvesse lõkse, mis on seotud Venemaaga küüditamise valdkonnas tehtava koostööga.
• Tõhustada Põhja-Kaukaasia seiret. Käivitada valdkondadevaheline koostöö, et mõista selle Moskva suhtes tundliku piirkonna arengut.
• Kohandada Põhja-Kaukaasia diasporaadele mõeldud kaitsemeetmeid Venemaa rahvusvaheliste repressioonide vastu. Võtta seda konteksti arvesse varjupaigataotluste puhul.