Venemaa kavandatud võidukas sõjaline erioperatsioon, millega loodeti Ukraina pealinn Kiiev vallutada kolme päevaga, on kestnud juba peaaegu üheksa kuud. Samal ajal, kui Ukraina relvajõud jätkavad võitlust vaenlasega lahinguväljal, peavad juristidest võitlejad aitama Ukrainat, et tagada neile õiguslik kaitse Venemaa ebaseadusliku kallaletungi eest, ja võtma toimepanijad vastutusele.
Sõjad on inimkonna jaoks kahetsusväärne reaalsus. Rahvusvaheline üldsus on siiski kokku leppinud sõjapidamise reeglid ja töötanud välja rahvusvahelise humanitaarõiguse, et reguleerida sõdivate poolte käitumist relvakonfliktides. Karm tõsiasi on aga see, et Ukraina senised sõjakogemused – püünismiinidest kassettlahingumoonani ja sõjavangide ebainimlikust kohtlemisest tuumarelvaga hirmutamiseni – räägivad mineviku sõjapidamise kohutavate jäänukite püsimisest. Esimene artikkel juhib tähelepanu Venemaa valimatutele rünnakutele, selgitab, miks neid saab pidada sõjakuritegudeks, ja näitab, et Venemaa käitumine selles jõhkras sõjas keset Euroopat on tahtlik poliitika, mille eesmärk on terrorismiga survestada Ukraina valitsust alistuma, kuna muud vahendid ei ole andnud soovitud tulemust.
Kremli juriidilised argumendid 2022. aasta veebruaris alanud täiemahulise sõjalise sissetungi õigustamiseks Ukrainas, aga ka Krimmi annekteerimise ja okupeerimise kohta ei kannata ühegi ausa vaatleja kriitikat. Rahvusvahelisel areenil on aga endiselt pahauskseid toimijaid, kes võivad Venemaa seisukoha toetuseks sarnaseid õiguslikke argumente kasutada, kui rahvusvaheline kogukond Vene õigusagressioonile jõuliselt vastu ei seisa. Seda tasub uurida, et mõista, kuidas Kreml loob selliseid eksitavaid käsitlusi, põhjendab juriidiliselt oma seisukohti, moonutab rahvusvahelist õigust ja kasutab ära selle mitmeti tõlgendatavust. Teises artiklis käsitletakse nn rahvavabariikide, referendumite ja muude kuritegude problemaatikat, rahvavabariikide õiguslikku staatust ja õigust kaasata välisriikide rahuvalvejõudusid, samuti nn tunnustamiskünnist. Selles uuritakse ka kollektiivse enesekaitse, humanitaarse sekkumise, vajalikkuse ja proportsionaalsuse, lahkulöömise teel iseseisvumise ja kaasmaalaste kaitsmise juriidilisi küsimusi. Lõpuks tuletatakse meelde, et rahvusvaheline õigus ei luba riikidel eirata oma juriidilisi kohustusi ega vältida vastutust, kui oma käitumise kohta kasutatakse valesid määratlusi, näiteks nimetatakse sõda mingiks mõistatuslikuks „sõjaliseks erioperatsiooniks“. Venemaast on saanud manipulatsioonide meister. Seetõttu on meie kohus lammutada algosadeks Venemaa õiguslikud argumendid ja näidata, et need ei kehti.
Laadi alla ja loe (inglise keeles, PDF):
