Venemaa sõjalistelt õppustelt, -operatsioonidelt ja kaitsetööstusnäitustelt on näha, et järjest enam õhu-, maa- ja mereplatvorme on mehitamata. Läänemaailma vaatlejad on mõned eksemplarid maha kandnud, pidades neid selgeks läbikukkumiseks ja ebarealistlike püüdluste näiteks, omamoodi Potjomkini küla laadseks demonstratsiooniks. Küll aga ei saa eitada, et Venemaa kaitsevaldkonna juhtidel, sõjalistel teoreetikutel ja praktikutel on suur huvi erineva autonoomiatasemega robotite sõjalise rakendamise vastu ülesannete täitmiseks.
Moskva sõjategevus Ukrainas ja Süürias on pakkunud häid võimalusi selliste rakendusvõimaluste katsetamiseks tegelikes sõjatingimustes uurimaks kuidas neid integreerida Vene vägede koosseisu. Võrreldes kümne aasta taguse olukorraga on Venemaa relvajõud teinud märkimisväärse sammu edasi uute tehnoloogiate rakendamise ja kasutuse laiendamisega oma võimekuse arendamiseks. Jätkuv protsess mõjutab oluliselt Venemaa naaberriike, näiteks Eestit, kes tunnevad end sõjalisest ründevõimekusest ja vaenulikest poliitilistest kavatsustest ohustatuna, ning ka tervet NATO-t, mis püüab Venemaa sõjalist agressiooni heidutusega tasakaalustada.
Analüüsi eesmärk on uurida, kuidas Venemaa mõistab mehitamata süsteemide ja platvormide väärtust ja mõju sõjalistes küsimustes ning kuidas valmistutakse tulevikuks, kus tehisintellektil ja kõikjale levivatel sideühendustel toimivad süsteemid muudavad sõjapidamise olemust.
Täismahus analüüsi “Vene militaarrobotite areng: teooria, praktika ja järeldused” leiab RKK ingliskeelselt kodulehelt.
