Alates sõja algusest 2014. aastal kuni 2019. aastani võitles Kiievi poolel teadaolevalt umbes 3000 venelast. Aastaks 2024 nende arv vähemalt kolmekordistus algsete dissidendipataljonide taassünni ning täiendavate eriüksuste moodustumisega. Mis ajendab teisitimõtlevaid venelasi riigi vastu relva haarama? Kuidas nende visioonid ja vahendid üksteisega suhestuvad? Me ei pruugi kunagi mõista pataljonide tegevuse täielikku ulatust, taktikalisi eesmärke ja sisemist dünaamikat, kuid nende ideoloogiad ja ilmsed sihtrühmad räägivad nii mõndagi Venemaa sisemisest lõhenemisest ja võimalikest sõjajärgsetest tulevikest.
Avalikkusele nähtavad relvastatud vene vastupanurühmitised jagunevad üldjoontes kolmeks – etnilised venelased, tšetšeenid ja mitmed teised rõhutud rahvusvähemuste esindajad – keda ühendab ei muu kui soov osutada relvastatud vastupanu valitsevale režiimile. Rindejoon Ukrainas loob kõikidele üksustele võimaluse algatada protsesse oma enda eraldiseisvate eesmärkide saavutamiseks, ning vasturääkivused erinevate rühmitiste soovitud lõpplahendites peegeldavad lahendamata erimeelusi Venemaa sisepoliitikas.
Seega, üks võimalus käimasoleva relvasõja suunamiseks on mõjutada samaaegselt tuure koguvat sõda Venemaa enda tulevikku puudutavate narratiivide üle. On ilmselge, et kõnealune konflikt ei alanud tegelikult Ukrainast ega lõppe ka seal. Sisuliselt moodustavad Ukraina poolel võitlevad Venemaa pataljonid käepärase välise üksuse sisepingete haldamiseks, kutsumata esile ühtegi rahvaalgatuslikku muutust riigis endas. Venemaa jaoks tähendab see, et riigisisene salkadevaheline vastasseis jätkub määramata ajaks. Läänemaailma jaoks tähendab see täiendavat julgeolekuprobleemi sõjakate, tegeliku võitluskogemuse ja poliitilise nähtavusega Venemaa-vastaste partisanirühmade näol, mis võivad kannustada terve Euraasia piirkonna militariseerumist.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): The Enemy Within: Russians in Ukrainian Army Ranks and the Fracturing of Post-Soviet Identity (PDF)
