Kreml ei ole varjanud, kui tähtsaks ta peab välispoliitika vahendina sõjalist jõudu. Kõige ilmselgemalt on seda kasutatud Gruusias alates 2008., Ukrainas alates 2014. ja Süürias alates 2015. aastast. Venemaa on teiste, sealhulgas Balti riikide kimbutamiseks sageli kasutanud sõjalisi meetmeid ilma päriselt sõda kuulutamata.
Kuigi halli alasse jäävad hübriidtegevused ei ole eksistentsiaalselt ohtlikud, panevad need reeglitepõhise rahvusvahelise korra proovile ja õõnestavad riikide julgeolekut. Venemaa hübriidtegevustega, mis hõlmavad sõjalise võimekuse, varustuse ja personali kasutamist, kaasneb suur õnnetusoht ja neil on arvestatav potentsiaal kavandatult või ebaõnne tõttu tekitada olukordi, mis panevad riikliku julgeoleku tõsiselt proovile. Hübriidrünnakute vastu võitlemise poliitika ja meetmed on aga osa vastupanuvõimest, mille arendamine on peamiselt iga riigi enda ülesanne. Lääneriikide nii individuaalne kui ka ühine reaktsioon Venemaa alalävisele tegevusele on julgustanud Venemaad sõjaliselt tegutsema.
Hiljuti tegi RKK-l juba teist korda koostööd Stanfordi ülikooli Freeman-Spogli Instituudi magistrantidega, kelle lõpuprojekti „Policy Change Studio“ järeldused siinne artikkel kokku võtab. Projekti raames lahkasid üliõpilased koostöös valdkonna organisatsioonidega päriselu poliitikaküsimusi.
Lähemalt uurib artikkel Venemaa alalävist sõjalist tegevust ja NATO valmisolekut seda heidutuse teel ära hoida. Artiklis soovitatakse NATO-l kasutada hübriidruumis jõulisemat heidutusstrateegiat ning leida parem tasakaal tõkestamise ja karistamise vahel, andmaks Venemaale mõista, et tema alalävine tegevus läheb liiga kalliks maksma.
Lae alla ja loe (inglise keeles): A Better Balance. Imposing Costs on Hybrid Aggressors in the Baltic States (PDF)
