mai 20, 2020

Muutuste tuuled või paigalseis?

REUTERS / Scanpix / Pawel Kopczynski

Kuidas mõjutas 2018-2019 valimistsükkel viie Läänemere ääres paikneva Euroopa Liidu liikmesriigi – Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola – energiajulgeolekut ja kliimapoliitikaid, uurisid Tomas Jermalavičius (RKK, toimetaja), Priit Mändmaa (Maailma Energeetikanõukogu), Emma Hakala (Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut), Tomas Janeliūnas (Vilniuse Ülikool), Juris Ozoliņš (energeetikaekspert, endine Läti energeetikaminister) ja Krystian Kowalewski (Maailma Energeetikanõukogu).

Uurimuses esitatud andmed ja järeldused aitavad poliitikakujundajatel, ametnikel, ettevõtjatel ja teistel energeetika- ja kliimateemade uurijatel põhjalikumalt hinnata poliitilisi riske, aga ka võimalusi piirkondlikuks koostööks ja energiajulgeoleku tõstmiseks. Lisaks analüüsivad autorid kliimapoliitikaid energiajulgeoleku vaatest, sest viite riiki ühendab soov täita nii oma kliimapoliitika eesmärgid kui ka Euroopa Liidu seatud määrad ja Euroopa rohelise kokkuleppe ambitsioonid.

Näiteid kogu piirkonda puudutavatest järeldustest:

  • Koostöö. Balti riikide ministeeriumite ja ministrite koostöö ei ole piisav. Koostööta energeetika ümberkujundamise planeerimine ja elluviimine võib ohustada tarnekindlust kogu piirkonnas.
  • Soome. Soome energeetikakoostöö Balti riikidega on olnud tagasihoidlik. Erandiks on Eestit ja Soomet ühendav Balticconnectori gaasijuhe, mis pakub alternatiivi Venemaa gaasile. Soomele, Eestile ja Lätile oleks kasulik, kui piirkondliku gaasituruga liituks ka Leedu.
  • Leedu ja Poola. Kuigi Leedu ja teiste Balti riikide vahel on võimalikke karisid, sujub elektrienergia koostöö, laiemalt koostöö energeetikas, tõusvas joones Poolaga. Leedu ja Poola geopoliitiline hoiak Venemaasse ja Valgevenesse on kehtestavam ja mõnikord isegi vastanduv, samas kui Läti ja Eesti suhtumine on mõõdukam ja pragmaatilisem ning lähtub majanduslikust kasulikkusest ja tarnekindlusest, mis eeldab suuremat koostööd riikide idanaabriga.
  • Kriisideks valmistumine. Ulatusliku kriisi korral ei pruugi ainuüksi headest ühendustest piisata, et tagada tarnekindlust. Ohtude maandamiseks tuleb testida erinevaid kriisistsenaariume ning Põhjamaad ja Balti riigid peavad pidevalt pidama poliitilisi konsultatsioone, et kinnistada usaldust ja säilitada üksmeelt.
  • Astravetsi tuumajaam. Riia ja Tallinna suhtumine Astravetsi tuumajaama Valgevenes võib näida Vilniusele märgina solidaardsuse puudumistest. See võib lüüa mõra või isegi purustada usalduse ja koostöö ühistes strateegiliselt olulistes projektides nagu Venemaa elektrivõrgust välja lülitumine.
  • Süsinikuneutraalsus. Eesti, Läti ja Leedu peaksid kujundama ühise seisukoha mitte ainult Astravesti tuumajaama, vaid ka süsinikuneutraalsuse osas.
  • Majanduslik mõju. Energeetika ümberkujundamisega kaasnevad sotsiaalmajanduslikud kulud, mis mõjutavad haavatavaid gruppe ühiskonnas, seavad poliitikud keeruliste valikute ette. Ei maksa oodata, et süsihappegaasiheite vähendamine kulgeb ladusalt ja poliitiliste vaidlusteta.

Loe raportit, et tutvuda põhjalikumalt eraldi iga riigi energiajulgeoleku ja kliimapoliitikaga ning piirkondliku analüüsiga. Täismahus raporti “Winds of Change, or More of the Same? Impact of the 2018-19 Election Cycle on Energy Security and Climate Policies in the Baltic states, Poland and Finland” leiab RKK ingliskeelsest veebist.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar