India strateegiline ümberhäälestumine USA muutlikkuse ja Hiina oportunismiga kohanemiseks

Donald Trumpi naasmine Valgesse Majja sunnib Indiat ümber hindama nii mõnegi senise välispoliitilise arusaama.

Aastakümneid mõjutasid kahe riigi suhteid nii India erapooletu välispoliitika kui ka USA külma sõja aegsed liidud. 2000. aastate algus tähistas pöördepunkti, kui Washington hakkas välja töötama selgemat tegevuskava ja varustama Indiat uue võimekusega vastukaaluks Hiina üha laienevale mõjuvõimule. India strateegia omakorda tugines üha rohkem stabiilsele ja tihenevale koostööle USA-ga.

Trumpi tariifid, vähesed edusammud neljapoolses julgeolekudialoogis (India, Austraalia, Jaapan ja USA) ja ebamäärased seisukohad Pakistani küsimuses on aga muutnud praeguse lähenemisviisi vastuvõetamatuks. Niisiis on India asunud otsima muid võimalusi ja alustanud taas piiratud diplomaatilist suhtlust Hiinaga, rõhutades, et New Delhi eelistab maandada strateegilisi riske. See käik õõnestab nii Euroopa kui ka USA eeldust, et India on Hiinale püsivaks ja usaldusväärseks vastukaaluks.

Kasvav umbusaldus USA ja India vahel suurendab ohtu India ja Vaikse ookeani piirkonna niigi keerulisele julgeolekudünaamikale. Washingtoni hiljutised sammud on muutnud kaheldavamaks eelduse, et India ja USA võiksid järjepidevalt süvendada strateegilist koostööd. Hiina ja India vahelised diplomaatilised pinged on seetõttu pisut vähenenud, ehkki sõjaline surve Himaalaja piiril ja India ookeanis siiski püsib.

See ebakindel aeg on loonud Euroopale võimalusteakna, sest India vajab stabiilseid partnereid, kes suudaks mitmekesistada tarneahelaid, süvendamata strateegilisi kitsaskohti. Washingtoni aina vaenulikumate majandusmeetmete ja peamiselt Pekingist lähtuva piirkondliku julgeolekuohu tingimustes võib ELil olla sobivaim hetk India huve toetada. See võimaldaks ELil edendada ka oma riskide maandamise tegevuskava, kindlustada alternatiivseid tootmisbaase ja tugevdada oma rolli uue tehnoloogia valdkonnas standardite kehtestajana.