Võim loob õigust ja selle tõlgendusi olenemata sellest, kas see teenib rahvusvahelise õigluse eesmärke. Neid eesmärke püüab täita reeglitel põhinev rahvusvaheline kord, vaatamata oma paljudele puudustele.
Hiina, Venemaa ja osa maailma lõunapoolsetest riikidest ei taha nüüd aga reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda enam tunnustada, väites, et selle aluseks on läänelik hegemonism ja liberaalsed väärtused. Et need riigid on vabatahtlikult alla kirjutanud rahvusvahelistele lepingutele, mis sätestavad õigusdoktriinid nõrgemate riikide suveräänsete õiguste tugevdamiseks eelkõige majandussuhete kontekstis, on raske pooldada argumenti, et reeglitel põhinev rahvusvaheline kord tuleks asendada mõne muu kontseptsiooniga, eriti niisugusega, mida toetavad autokraatiad. Reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda on osaliselt kujundanud Euroopa Liit – õigusühendus, mille põhiseaduslikku DNA-sse on kodeeritud püüdlus nn hea valitsemistavaga maailmakorra poole. Et nn Brüsseli efekt – ELi õiguse pehme jõud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kujundamisel – on kahanemas, peaks EL kaaluma, kuidas kasutada seadust selleks, et kaitsta ja edendada oma välispoliitilisi huve, eelkõige reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Siinses raportis seletatakse lahti õigussõja mõiste ning tehakse USA, Hiina, Venemaa, Ukraina, Türgi jt tavade võrdlev analüüs, et hinnata, millist kasu või ohtu tõuseb sellest, et EL kasutab seaduse jõudu oma strateegilise eelisena.
Poliitikasoovitused
- Õigussõda on kohane käsitleda nii pehme jõu geopoliitikana kui ka asümmeetrilise sõjapidamise vormina, mis on eriti atraktiivne neile poliitika osapooltele, kel kõva jõudu napib. Eesmärk on takistada kolmandaid isikuid õõnestamast reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda ja reageerida rikkumistele, vältides samal ajal niisugusi vastumeetmeid, mis tooksid kaasa talumatuid kulusid.
- EL peaks tegema olulised järeldused oma kiirest ja igakülgsest reageerimisest Venemaa täiemahulisele sissetungile Ukrainasse, eriti mis puudutab seaduserelva kasutamist rahvusvahelise õiguse ja reeglitel põhineva rahvusvahelise korra kaitseks. Majandusjulgeoleku valdkonnas tuleb leida kompromisse ka õigussõja kasutamiseks suhetes USA, Hiina ja piirkondlike jõududega nagu Türgi.
- Arvestades pingestuvat geopoliitilist olukorda, kus vastased ja kapriissed liitlased hakkavad tõenäoliselt üha enam kasutama negatiivset õigussõda, et lõhkuda reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda ja Euroopa strateegilist autonoomiat, peaks EL suurendama nii enda kui ka kandidaatriikide säilenõtkust. ELi õigussõja järjekindlam ja jõulisem kasutamine nõuab liikmesriikidelt ning nende riigiülestelt institutsioonidelt ja teenistustelt integreeritumat lähenemisviisi.
- Võimalus investeerida sellesse ettevõtmisse energiat avaneb üsna loomulikult ELi uue institutsioonilise tsükli alguses pärast 2024. aasta juunis toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi. Juunis kohtuv Euroopa Ülemkogu peaks lisama õigussõja kasutamise oma 2024.–2029. aasta strateegilisse tegevuskavasse. Komisjoni presidendi kandidaat peaks lisama õigussõja järgmise Euroopa Komisjoni poliitiliste prioriteetide hulka. Detsembris peaks Euroopa Ülemkogu tegema uuele kõrgele esindajale / komisjoni asepresidendile ülesandeks lisada positiivse õigussõja kasutamine järgmisse ELi üldisse strateegiasse, mis esitatakse ülemkogule 2025. aasta juunis. ELi õigussõja allstrateegia peaks valmima 2025. aasta lõpuks, et seda saaks arvesse võtta järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2028–2035) läbirääkimistel.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): The Practice, Promise and Peril of EU Lawfare (PDF)
