15 aasta jooksul on president Vladimir Putini juhitud Venemaa suhted läänemaailmaga läbinud pika teekonna keerulisest partnerlusest otsese vastasseisuni. Venemaa läänevaenulikkusel on sügavad tagajärjed Atlandi-ülesele piirkonnale tervikuna, eriti aga Põhjala-Balti piirkonnale. Me seisame nüüd silmitsi uue sünge reaalsusega, pigem kliimamuutuse kui ajutise halva ilmaga, millega meil tuleb kiiresti ja tõhusalt kohaneda. NATO ja ELi liikmesriigid peavad reageerimise asemel üle minema proaktiivsetele sammudele ning praktilistele meetmetele, mis aitaksid vältida plahvatuslikke pingeid ja provokatsioone või lausa Venemaa agressiooni Läänemere piirkonna liitlasriikide vastu. Paraku ei kuulu nii mustad stsenaariumid enam sugugi fantaasiamaailma. President Putin on demonstreerinud, et mõeldamatu võib kergesti muutuda mõeldavaks.
Lääneriigid peavad kinni rahvusvahelistest kokkulepetest, mis kujutavad endast külma sõja järgse Euroopa julgeolekukorralduse alust. Nad austavad liberaaldemokraatlikke väärtusi ning tunnistavad kõigi riikide õigust neid järgida ja valida vabalt ise oma poliitiline, majanduslik ja kultuuriline orientatsioon. Selles mõttes Lääs ei saanud vältida taas pead tõstva ja enesekindlusest pakatava Venemaa “provotseerimist”, eriti Georgia ja Ukraina puhul. Üldine vastasseis muutus vältimatuks seetõttu, et Venemaast on saanud sõjakas autokraatia, mille ülimalt ambitsioonikad välispoliitilised sihid on ägedalt vastuolus läänemaailmaga ning agressiivsed naaberriikide suhtes.
Lae edasi: Kalev Stoicescu Vene oht Läänemere piirkonna julgeolekule (PDF)
