Heidutus on keeruline ja mitmetahuline nii intellektuaalse kontseptsioonina kui ka rakendatava strateegiana. See kehtib kindlasti Läänemere piirkonnas, kus ükski tegevus või poliitika üksi ei taga julgeolekut.
Balti riigid paiknevad strateegiliselt seismilises asukohas rindejoonel, mida iseloomustab konkurents, üksteist välistavad strateegilised eesmärgid ja poliitilised süsteemid. Balti riikides aset leiduv sõjaline konflikt Venemaaga oleks kõigile asjaosalistele katastroofiline. Heidutuse saavutamine on seega hädavajalik Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tagamiseks.
Käesolev artikkel on katse pakkuda mõtteraamistikku teemal, kuidas Balti regioonis rajada ja ülal pidada sõjalist heidutust. See pakub välja kolmetasandilise lähenemisviisi usaldusväärse heidutuse loomiseks piirkonnas, kusjuures kolme sammast esindavad (1) Balti riikide enda relvajõud; (2) teiste liitlaste sõjaline kohalolek piirkonnas; ja (3) alliansi võime tugevdada Balti riike ja viia läbi laiaulatuslikku operatsiooni eesmärgiga välistada agressori poolset kasu ja tekitada talle lubamatut ressursikulu.
Heidutussõnumite edastamine kontekstis, mis hõlmab arvukaid tegijaid, on väga keeruline. Heidutushoiak Balti riikides hõlmab kolme riiki ennast, selles piirkonnas märkimisväärse sõjalise kohalolekuga liitlasi, USA-d kui peamist jõudu, millel NATO sõjaline usaldusväärsus rajaneb, ning teisi riike, kelleta on raske ette kujutada NATO kaitseoperatsioonide edu selles regioonis. Neil kõigil on oma otsustusprotsessid, sisepoliitiline dünaamika, tasuvusanalüüs, bürokraatlikud ja sõjalised protseduurid jne. Kuid selleks, et NATO heidutushoiak oleks ühtne, tuleb riikide tegevust tihedalt koordineerida. Muidugi on see kriisiolukordades eriti oluline – samuti keeruline – kui mitte mingil muul põhjusel, siis tõenäosuse tõttu, et riigid jõuavad järeldusele, et kriis on saabunud eri aegadel ja tõenäoliselt erineva tõsidusega.
Ühtsete heidutussõnumite edastamine riikide poolt rahuajal nõuab märkimisväärseid jõupingutusi ja kriisi ajal on see veelgi keerulisem. Seda on võimalik saavutada ainult pideva planeerimise ja poliitika koordineerimise kaudu. On selge, et heidutust tagavatel riikidel peavad olema vajalikud sõjalised võimed, et kontseptsioon ja selle üksikud elemendid toimiksid. Piisab kiirest avalikult kättesaadava materjali analüüsist, et jõuda järeldusele, et praegused sõjalised võimed on mitmel põhjusel ebapiisavad. On vaja täiendavat analüüsi selleks, et kindlaks teha, milliste võimelünkade puhul esinevad riskid on aktsepteeritavad ja millised lüngad nõuavad kohest tähelepanu.
Täismahus analüüsi “Rajades heidutust Balti riikides” leiab RKK ingliskeelselt kodulehelt.
