Hoolimata geograafilisest vahemaast on Eestil ja Jaapanil mitmeid ühiseid julgeolekuküsimusi, näiteks küberruumi võimalik destabiliseerumine geopoliitiliste pingete ja konfliktide tõttu, riikliku digitaristu haavatavus ja küberrünnakute mõju usaldusele avatud, demokraatlikus ühiskonnas. Nimetatud probleemidega tegelemiseks on tarvis tihedat rahvusvahelist koostööd ja riiklike heade tavade ning kogemuste jagamist.
2021. aasta 3. veebruaril korraldas RKK veebiseminari, milles osalesid kahe riigi eksperdid, et arutleda riiklike küberjulgeolekupoliitika väljavaadete ja koostöövõimaluste üle. RKK koosseisuvälise teaduri Henry Rõigase modereeritud ürituse publiku moodustas ligi 70 osalejat Eestist ja Jaapanist ning mitmetest teistest riikidest nagu Bangladeshist, Belgiast, Gruusiast, Hispaaniast, Portugalist, Rootsist ja Hispaaniast. Veebiseminari toimetised avaldatakse RKK uuringuraportis 2021. aasta kevadel.
Jun Osawa, Nakasone rahuinstituudi vanemteadur, rääkis Jaapani küberjulgeolekuprobleemidest ja käsitles olukorrateadlikkuse kasvatamise, rahvusvahelise koostöö laiendamise ja küberruumis usutava heidutuse loomise raskusi. Ta tõi välja, et riiklikult (Hiina ja Põhja-Korea) rahastatud isikute küberrünnakuid Jaapani vastu on järjest rohkem ja need on intensiivsemad ning kirjeldas, kuidas mõned USA ja Hiina vahelised geopoliitilised pinged küberruumis väljenduvad, kui mõlemad riigid tulevasel asjade interneti (Internet of Things, IoT) ajastul saavutatava digitaalse ülemvõimu pärast võistlevad. Hiinaga seotud isikute peamised eesmärgid on näiteks spionaaž, intellektuaalse omandi vargus ja hiljuti ka propaganda eesmärgil teabega manipuleerimine, samas kui Põhja-Korea režiim tegeleb sissetulekute suurendamiseks ka küberruumis majanduskuritegevusega. Laia küberheidutuse saavutamine peab olema liberaalsete demokraatiate keskne eesmärk, et riiklikult rahastatud küberohtudele vastukaalu pakkuda ja selles on rahvusvahelisel koostööl võtmetähtsus.
Kadri Kaska, NATO Küberkaitsekoostöö Keskuse õigusosakonna juht, käsitles Eesti kogemust riikliku küberjulgeolekustrateegia loomisel ja rakendamisel tekkinud juhtimisprobleemide lahendamisel. Esimese strateegia versiooni taga oli teadvustatud riiklik vajadus pärast 2007. aasta küberrünnakuid tuvastatud valmisolekulünkadega tegeleda ning edulood (näiteks asutuste vaheline ning avaliku, erasektori ja rahvusvaheline koostöö) ametlikku süsteemi kaasata. 2008. aasta riiklik küberjulgeolekustrateegia pani aluse Eesti küberjulgeoleku mudelile, mis põhineb taristu kerksusel, selgel rollide ja vastutuste jaotusel ning ulatuslikel riikliku küberjulgeoleku tööriistadel (tehnoloogia, õiguslik raamistik, korrad jne). 2014. aasta versioonis laiendati nimetatud põhialuseid, kuid 2018–2020. aasta ülevaatuse käigus avastati nii tugevusi kui ka nõrkusi. Ühelt poolt leiti, et süsteem on küps ja paindlik, usaldatakse nii riigiasutusi kui ka digitehnoloogiat ja ühiskonnas ollakse küberjulgeoleku tähtsusest üsna teadlikud. Teiselt poolt tuvastati mõned olulised süsteemsed probleemid, näiteks prioriteetide ebaselgus, raskused erinevate organisatsioonide vastutuste praktilisel ja selgel jaotamisel ning aeglane ümberorienteerumine tehnoloogiariskide haldamiselt ärimudelitele ja valitsemisele avalduva ohu haldamisele..
Atsuko Sekiguchi, Jaapani valitsuskabineti sekretariaadi riikliku ohtlike juhtumite ja valmisoleku ning küberkaitse keskuse rahvusvahelise strateegiagrupi asenõunik, keskendus ettekandes Jaapani avaliku ja erasektori küberjulgeoleku alasele koostööle. Ühiskondade suurenev digitaliseerumine, mida veelgi kiirendab COVID-19 pandeemia, muudab need küberruumis pahatahtlikule tegevusele haavatavamaks. Küberruumi ebastabiilsuse ohtusid võimendab see, et internetis ei kehti ühtsed põhiväärtused, õiguslikud ja tehnilised standardid ning sellest on saanud platvorm, kus toimub erinevate kübervõimekusi arendavate riikide konflikt. Selles kontekstis muutub pahatahtliku kübertegevuse tasakaalustamisel üha olulisemaks avaliku ja erasektori ning rahvusvaheline koostöö, mille peamised edutegurid on partnerite omavaheline teabe jagamine ja mitme sidusrühmaga raamistikus usaldust suurendavate meetmete edendamine. Esimene punkt kuulub Jaapanis küberjulgeoleku nõukogu vastutusalasse. Nõukogu loodi 2019. aastal ja sinna kuuluvad riigiametid, kriitilise tähtsusega taristu omanikud ja muud avaliku ja erasektori ettevõtted. Teist punkti edendatakse rahvusvaheliste foorumite, näiteks ÜRO valitsusekspertide grupi, liikmesuse kaudu ja nendesse panustamisega, et propageerida riikide vastutustundlikku käitumist küberruumis rahvusvahelise julgeoleku kontekstis, samuti arendatakse kahepoolset dialoogi küberteemadel, ka Eestiga.
Dr Anna-Maria Osula, Tallinna Tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna tarkvarateaduse instituudi vanemteadur ja ettevõtte Guardtime strateegianõunik, rääkis Eesti näitel väikeriikide rollist küberruumi normide kujundamisel. Eesti on suurepärane näide sellest, mida suudab digitaliseerimisel saavutada suurte ambitsioonidega väikeriik ja kuidas küberjulgeolek muutub majanduse, riigikaitse, välispoliitika ja muude tegevuste lahutamatuks osaks. Väikeriigid on huvitatud rahvusvaheliste normide arendamisest näiteks võimu ja ressursside ebavõrdsuse, suveräänsust puuduvate lahknevate vaadete, rahvusvahelise humanitaarõiguse rakendamise ja küberruumis toimuvatele pahatahtlikele tegevustele asjakohase reageerimise vallas. Eesti on olnud aktiivne osaline erinevates foorumites, formaatides ja raamistikes, k.a ÜRO valitsusekspertide grupis, ÜRO julgeolekunõukogus, NATOs ja ELis, ja riigi pingutused on aidanud kaasa sellistele töövõitudele nagu Tallinna käsiraamat kübersõdadele kohalduva rahvusvahelise õiguse kohta. Tegevus jätkub, sealhulgas läbi kahe- ja mitmepoolse koostöö, mille eesmärk on edendada küberjulgeolekut ja kübervõimekuste arendamist.
Dr Koichiro Komiyama, Keio Ülikooli ülemaailmsete teadusuuringute instituudi külalisteadur, käsitles kübervõimekuste arendamist Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, kus Jaapan on teinud aktiivselt tööd, et mitmeid riike küberjulgeoleku parandamisel toetada. Tegutsetakse eeldusel, et praeguses ühendatud maailmas parandab teiste riikide parem küberjulgeolek ka Jaapani olukorda. Kuigi mõned kübervõimekuste arendamise projektid, näiteks Jaapani katsed luua Vaikse ookeani lõunaosa piirkonnas arvutiturvaintsidentidele reageerimise rühmad (Computer Security Incident Response Team, CSIRT), ei ole olnud edukad, keskenduvad paljud teised algatused jätkuvalt valdkonna arengule. Näiteks on hetkel kokku 669 ülemaailmset projekti, kuhu on kaasatud 594 isikut (andmed pärinevad Cybili portaalist). Jõupingutuste teele on sattunud ka takistusi, näiteks natsionalismi tõus paljudes maailma piirkondades ja COVID-19 pandeemia mõjud. Siiski on küberruumile ligipääs üks põhilisi inimõigusi ja rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus seda kaitsta. Selleks peaks kübervõimekuste arendamine olema ka humanitaarabiprogrammide osa.
