2014. aastal on mitu NATO ajaloolise külma sõja järgse Kesk- ja Ida-Euroopasse laienemisega seonduvat aastapäeva. 15 aasta eest, 1999. aasta kevadel said Poola, Tšehhi Vabariik ja Ungari – kes said liitumiskutse 1997. aastal Madridi tippkohtumisel – esimesteks postkommunistlikeks riikideks NATO ridades. Kümne aasta eest, 2004. aasta märtsis toimus ulatuslikem NATO laienemine – 2002. aasta Praha tippkohtumisel välja kuulutatud „Suure paugu“ laienemisringi tulemusena ühinesid alliansiga Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia.
Need NATO laienemisringid kujundasid Euroopa strateegilise kaardi vägagi positiivsel moel ümber. Euroopa suurvõimud ja Venemaa on Kesk- ja Ida-Euroopa maid aastasadu kohelnud strateegiliste etturitena. Suurvõimude selline konkurents päädis sadade miljonite lõhutud eludega, olgu siis sõdade, poliitiliste mõrvade või küüditamiste tagajärjel. Andes neile maadele kindla koha ajaloo kõige edukamas poliitilis-sõjalises liidus on NATO 1999. ja 2004. aasta laienemisringid need ohud praktiliselt kõrvaldanud.
Lae alla: Henrik Praks – NATO laienemine (PDF)
