Rahvusvahelise arenguabi üle toimuvates aruteludes räägitakse sageli koloniaalpärandi mõjust ning rahastajate ja abisaajate ebavõrdsest võimuvahekorrast. Neis aruteludes tõmbavad tähelepanu Venemaa humanitaarabi ja arengukoostöö, kuna Moskva puhul on teistele riikidele antav abi osa agressiivsest mõjusfääridel põhinevast välispoliitikast. Kas ei näita Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu – nagu ka teised tema algatatud sõjad – mitte seda, et arengu soodustamise asemel külvab Kreml ebakindlust ja hävingut?
Moskva ei ole kunagi tunnistanud oma koloniaalpärandit ega selle pärast kahetsust väljendanud, vaid jätkanud selle asemel paternalistlikku liini ning esitlenud oma arenguabi modernsuse kingitusena. Artiklis antakse ülevaade Venemaa riigiabi praegusest olukorrast ja selle rollist Moskva välispoliitikas.
Loe lähemalt (inglise keeles): Russia’s Self-Serving Aid Policy: Influence, Opacity, and Propaganda (PDF)
