Mitte siiski muutuste esilekutsujad: venelaste sõjavastased kodanikualgatused Euroopas

Venelaste sõjavastased kodanikualgatused Euroopas said alguse peamiselt väikestest emigrandirühmadest, kes korraldasid 2021. aastal meeleavaldusi Aleksei Navalnõi toetuseks.

Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal vallandas Vene immigrantide aktivismilaine. Sellest ajast alates on eksperdid hakanud juurdlema, kas neil kogukondadel võiks ehk olla soodne mõju Venemaa tulevastele muutustele.

Et hinnata nende sõjavastaste kodanikualgatuste tegelikku poliitilist mõju, on oluline mõista, kuidas need toimivad. Seepärast tegime selle aruande tarvis põhjalikud, poolstruktureeritud intervjuud sõjavastaste kogukondade esindajatega üle Euroopa ning toome esile venelaste sõjavastaste kodanikualgatuste iseloomulikud tunnused.

Analüüsi põhjal annab aruanne järgmised soovitused:

• Ootused ja infovahetus peavad olema asjakohased. Euroopa valitsused ei tohiks pidada venelaste sõjavastaseid kodanikualgatusi muutuste esilekutsujaiks Venemaal ega kujundada selle põhjal oma ootusi, sest emigrantidest aktivistidel puuduvad selleks vajalikud ressursid, organisatsiooniline taristu ja motivatsioon. Realistlike ootuste selge sõnastamine aitab vältida vastastikust pettumust ja tarbetuid rahalisi kulutusi. Samamoodi oleks mõistlik ohjeldada igasugust soovmõtlemist Venemaa helgemate poliitiliste väljavaadete kohta.
• Tuleb hoiduda väärarusaamast, et kodanikualgatused ja nende eestvedajad peegeldavad Venemaa tulevikuväljavaateid. Idee näha emigrantidest aktiviste Venemaa tulevaste muutuste esilekutsujatena on vaevalt tegelikkusega kooskõlas. Nende esindajad oleksid Venemaa karmist reaalsusest liiga eemaldunud, et edukalt konkureerida poliitilise võimu nimel või olla usaldusväärsed teabeallikad, mis suudaksid Venemaa publikut mõjutada.
• Venelaste sõjavastasi kodanikualgatusi ei tohiks seostada nende eestvedajatega. Seda kogukonda iseloomustab polüfoonia ja horisontaalsete struktuuride eelistamine. Pealetükkivad katsed kohelda mõnd praegust opositsioonipoliitikut nende kõneisikuna ainult süvendavad võõrandumist. Aja jooksul võivad registreeritud suurte vabaühenduste ümber tekkida koordineeritumad diasporaakogukonnad, mis võivad moodustada oma juhtimisstruktuure.
• Tulevase julgeolekusüsteemi aruteludes tuleks lähtuda põhimõttest „Euroopa ennekõike“. Euroopa julgeolekustrateegia ei tohiks tugineda sõltuvussuhetele ega habrastele illusioonidele, näiteks arusaamale, et ainult demokraatlik Venemaa saab tagada Euroopa julgeoleku. Väide, et Euroopa suudab oma julgeoleku tagada alles pärast poliitilise režiimi muutust Venemaal, on ekslik ja loob vale mulje, justkui Euroopa suudaks mõjutada Kremli sisepoliitikat. Selle asemel tuleks keskenduda Euroopa realistlikule võimele tõhusalt heidutada oma agressiivset idanaabrit. See eeldab oma kaitsevõime arendamist, ühiskondliku vastupanuvõime tugevdamist kogu Euroopas ja Ukraina jätkuvat toetamist. Euroopa julgeolek on lõppkokkuvõttes Euroopa enda kätes.