Pärast Ukraina iseseisvumist 1991. aastal on oht Venemaaga sõtta sattuda mitmel korral päevakorda kerkinud ja siis jälle vaibunud. Paljude välisvaatlejate silmis oli 2014. aastal vallandunud sõda pigem Venemaa toetatud separatistide algatatud hübriidsõda kui täiemahuline sõda ning Minski kokkulepped pidid selle vaigistama. Enne 2021. aasta lõppu, mil USA tõi päevavalgele tõendid Venemaa sõjaplaanidest, uskusid vaid üksikud vaatlejad, et Venemaa võib minna Ukraina survestamisest ja hirmutamisest kaugemale. Kui sõda 2022. aasta veebruaris puhkes, kõlas kõikjal küsimus „miks?“.
Artikli autorid püüavad sellele küsimusele vastata. Kõigepealt tuuakse ära eraldiseisvad, ent kuhjunud tegurid, mis on Venemaa maailmapilti kujundanud: geopoliitika, tsivilisatsiooniline identiteet ja kitsa siseringi huvidest lähtuv valitsemisstiil. Ainuüksi need selgitavad, miks sõjaoht Ukrainas on Venemaa meelsust arvestades kogu aeg olemas olnud, miks Ukraina iseseisvumine on Venemaa silmis kõrvalekalle, miks suhtub Venemaa Lääne kohalolusse Ukrainas vaenulikult ning miks tahab Venemaa ise ja ainsana määrata Ukraina iseseisvuse tingimused.
Need tegurid aga ei selgita piisavalt, miks jõudis Venemaa lõpuks järeldusele, et sõtta minna on vähem ohtlik kui suhteline rahuolukord. Artikli teises osas vaatlevad autorid täpsemalt, milliseid surveid, ohte ja võimalusi vaagides selle järelduseni jõuti.
Selle järelduse läbimõeldus ja tagajärjed on aga omaette teema, mis jääb seekordsest analüüsist välja.
Lae alla ja loe (inglise keeles): Why Russia Went to War (PDF)
