Teine Trumpi administratsioon pakub Venemaale rahulepet. Selline poliitika ei pruugi tuleneda ainult Donald Trumpi isiklikust Moskva-lembusest ja lepete sõlmimise stiilist, vaid tugineb tõenäoliselt ka teatud strateegilisele arusaamale USA, Hiina ja Venemaa kolmnurgast.
Venemaaga ennatlikult läbirääkimistesse astudes võib USA tagada Moskvale Ukrainas diplomaatilise – ja viimaks ka sõjalise – edu. Kui USA vähendab lisaks oma sõjaväelist kohalolekut Euroopas, tõlgendavad nii Hiina kui ka Venemaa seda kui kinnitust, et nende multipolaarsuse strateegia kannab vilja. Hoolimata Trumpi sõbralikust poliitikast käsitleb Moskva USAd endiselt oma põhilise vaenlasena. USA näiline suutmatus Venemaa tegevuse kohta Ukrainas seisukohta võtta võib julgustada Hiinat käituma agressiivsemalt India ja Vaikse ookeani piirkonnas, eelkõige suhetes Taiwaniga.
Kahe Euraasia suurvõimu vahel aitaks kiilu lüüa hoopis Ukrainale jätkuva sõjalise toe andmine ja Venemaa suhtes kehtivate tugevate sanktsioonide säilitamine, koos ähvardusega kehtestada teise astme sanktsioonid, mis täidaksid ärakasutamist lubavad lüngad. Läänevastane hoiak üksi ei suuda lahendada Hiina ja Venemaa vahelisi aluspingeid.
Kuid ilmselt veelgi olulisem on, et lääne liidrid arendaksid välja spetsiaalselt Donald Trumpi jaoks kohandatud strateegilise kommunikatsiooni, tagades, et see, mis on neile iseenesest selge, edastatakse tulemuslikult ka USA presidendile. Klassikaline diplomaatia, kus rõhutakse ühistele huvidele ja väärtustele, Trumpi Ameerikas kõlapinda ei leia.
Loe lähemalt (inglise keeles): Why the ‘Reverse Nixon’ Strategy Will Fail: The Illusion of Decoupling
