Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus koostas maaeluministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel suurema kriisi ajal elanikkonnale vajalike toidu- ja esmatarbekaupade nimekirja, hinnangu kaupade keskmistest kogustest kodus ja kaubandusvõrgus ning riiklike kriisivarude soetamise hinna ja logistika kalkulatsioonid.
Lisaks toidu- ja tööstuskaupade kogustele huvitasid tellijaid varude loomise õiguslikud küsimused ning ladustamise ja jaotamise võimalused. Vee, kütuse ja ravimite tagavarasid uuring ei katnud.
Uurimistöö käigus tutvusid eksperdid Soome, Norra, Rootsi, Suurbritannia, Leedu jt riikide lahendustega ning arvestasid rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi.
Uurimisgrupis osalesid lisaks Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teaduritele Kantar Emori, Tallinna Tehnikakõrgkooli Logistikainstituudi ja riigikantselei eksperdid ning jurist Eerik Heldna.
Järeldused ja ettepanekud
Kriisi ajal vajavad inimesed ka selliseid esmatarbekaupu, mida tavaliselt ei tarbita, tarbitakse vähe või teisel otstarbel – näiteks küünlaid sooja toidu valmistamiseks. Toidukaupadest on mõistlik varuda tooteid, mida riik on juba soovitanud elanikel varuda – teraviljatooted, konservid jne. Täpsemad arvandmed on vastavalt seadusele juurdepääsupiiranguga, et mitte anda infot Eesti suhtes vaenulike tegevuste planeerimiseks ega kahjustada oma laoseise jaganud ettevõtete ärihuvisid.
Kogu Eesti elanikkonnale riiklikult toidu- ja esmatarbekaupade pikaajalise varu soetamine ei ole realistlik ega mõistlik. Kriisivarud on siiski vajalikud ning nende soetamine on mõistlik jaotada pikemale perioodile. Varude soetamisel tuleb silmas pidada, et kõige haavatavamad on linnade korrusmajade elanikud – neil on kodudes kõige vähem varusid ning puuduvad head alternatiivid kanalisatsioonile, gaasile ja keskküttele.
Enne esmatarbekaupade varu soetamist tuleb läbi viia täiendavad uuringud ning tooteid ja kaubamärke eelnevalt testida. Näiteks raadiote, lampide ja toiduvalmistamise vahendeid on mõtet varuda vaid juhul, kui on olemas või varutakse nende kasutamiseks sobilikud patareid ja kütus. Küünalde varumisel tuleb mõelda ka tuleohutusele.
Suurema kriisiga võib kaasneda ulatuslik elektrikatkestus, mis halvab laod ja/või kaubandusvõrgu. Selle vältimiseks tuleb tagada olulisemates ladudes ja kauplustes elektrivarustus, mis hoiaks töös valgustuse, uksed, tõstukite akude laadimise, külmkambrid ning müügi-, lao- jm arvutisüsteemid jne. Mõistlik oleks riigi tugi elektrigeneraatoritega, et elektrikatkestuse korral jääksid toimima tanklad, laod, poed jms. Nõnda saavad eraisikud oma varusid täiendada, logistika jääb toimima ja riigil on võimalik varusid laiali toimetada.
Teiste riikide kogemuse põhjal saab järeldada, et võtmetähtsusega on ettevõtete kaasamine ja kaubandusvõrgu toimima jäämine kriisi korral. Logistikat on mõistlik korraldada keskselt, sest kriisiabi transporti ei saa korraldada ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused eraldi – logistikafirmadega peaks sel juhul kriisi korral läbirääkimisi nii ministeeriumid kui veel ligi 80 pakkujat.
Soovitused riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete jaotuseks:
Riik
- Soetab pikema kriisi ajaks vajalikud kaubad või sõlmib eellepingud nende olemasoluks.
- Toimetab toidu- ja esmatarbekaubad õigeaegselt kohaliku omavalitsuse jagamispunkti või -punktideni (nt eellepingud logistikaettevõtetega).
- Toetab kohalikke omavalitsusi jagamise planeerimisel ja kontrollib nende valmisolekut õppustega.
Kohalikud omavalitsused
- Omavad ülevaadet elanikkonnast ja selle paiknemisest.
- Määravad koostöös riigiga kindlaks jagamispunktid ja võimalikud lisajagamispunktid (soovitavalt kaubanduskeskuste läheduses või mujal, kus inimesed on harjunud käima).
- Planeerivad kohaliku varude jagamise ja leiavad selleks partnerid, näiteks päästeamet, mittetulundusühendused (sh religioossed organisatsioonid) jt võrgustikud.
Täpsema uuringute kokkuvõttega saab tutvuda inglise keeles: Preparing for Crises in Estonia: Improvement Options for Civilian Food and Emergency Goods Supplies
