Venemaa väljavaade leida oma koht vabade ja demokraatlike lääneriikide seas on alates külma sõja lõpust olnud üks globaalse geopoliitika põhiküsimusi. 1992. aastal hoiatas president Richard Nixon läänemaailma, et täieõiguslikule liberaalsele demokraatiale ülemineku asemel hakkab Venemaa otsima nii-öelda kolmandat teed, ühildadamaks nõukogude stabiilsuse ja tehisliku julgeoleku kapitalistliku küllusega. Aastaks 2024 on Venemaa Föderatsioon täpselt ennustatud kuju võtnud, ohustades järjepidevalt ülemaailmset rahu ja julgeolekut. Kas see agressiivne, olemuslikult ebademokraatlik arengusuund on üksnes repressiivse riigiaparaadi teene või võib Venemaa nii-nimetatud normaliseerumist takistada ka rahvapoolne dünaamika?
Analüüs toob välja kolm omavahel läbipõimud juurpõhjust, miks Venemaa demokratiseerimine jätkuvalt läbi kukub. Rahvusvaheliselt tuntud opositsionäärid on jõudnud ummikseisu, väljaränne vabasse maailma asendab riigisiseseid reforme ja düsfunktsionaalsed ühiskondlikud hoiakud, mis Gorbatšovi liberaalsed reformid lõpuks tagasi pöörasid, elavad tänapäeva masside seas edasi. Nagu juhtkond üleval, nii ka rahvas all – “vabadus” ja “demokraatia” jäävad tänapäeva venelastele kollektiivselt arusaamatuks, võõraks mõisteks, mistõttu ei suuda ükski riigipööre, värvirevolutsioon ega lääne poolt saadetud liberaalne juht püsivaid muutusi läbi viia.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): Catching the Wind in a Net? Prospects for Russia’s Democratisation (PDF)
