märts 27, 2024

Putini käsilased: Vene Rahvuskaart sissetungil Ukrainasse

EPA/YURI KOCHETKOV/Scanpix
Droonirünnaku purustused Moskvas, esiplaanil Rosgvardija ohvitser. 30. juulil 2023.
Droonirünnaku purustused Moskvas, esiplaanil Rosgvardija ohvitser. 30. juulil 2023.

Kui Vene Rahvuskaart (Rosgvardija) 2022. aasta 24. veebruaril koos Moskva regulaarvägedega Ukrainasse tungis, sai selgeks, mida president Vladimir Putin sõjast ootas: „sõjaline erioperatsioon“ pidi lõppema Kiievi kiire alistumisega. Vene Rahvuskaart pidi täitma okupatsiooni võtmeülesandeid ja suruma maha ukrainlaste vastuhaku uuele võimule. Kuna see plaan ebaõnnestus, sattusid rahvuskaardi üksused ootamatult konventsionaalsesse sõtta, milleks neil polnud väljaõpet ega varustust.

Analüüsi eesmärk on tuua välja rahvuskaardi roll Venemaa täiemahulises sissetungis Ukrainasse ja sõja mõju sellele organisatsioonile. Rahvuskaart on valmis saama peamiseks instrumendiks Putini prioriteetsete eesmärkide täitmisel eelkõige siseriikliku stabiilsuse valdkonnas ja Ukraina-vastases sõjas, ning vähemalt hetkel on nad Venemaal oma positsiooni tugevdanud. Selles mõttes illustreerib rahvuskaardi juhtum Vene julgeolekuteenistuste üldist dünaamikat: nad võitlevad pidevalt ressursside, mõjuvõimu või ka pelgalt ellujäämise pärast.

Rahvuskaart naudib soodsat võimalust oma võimu kasvatamiseks. Rahvuskaart mängib võtmerolli nii invasiooniväena Ukrainas kui ka režiimi võimu tagajana kodurindel, neil on Putini Venemaal head väljavaated silmapaistva julgeolekuagentuurina veelgi kasvada. Rahvuskaardi kui lahingujõu tähtsus ja mõju suureneb veelgi, kuna teenistus saab peagi juurde uusi võimeid, muu hulgas tanke ja raskekahurväge.

Samal ajal on viimased kaks sõja-aastat välja toonud takistused, mis ei lase rahvuskaardil juhtivamale kohale tõusta. Kuna teenistuse otsene ligipääs Kremlile on piiratud, ei saa nad nautida samasugust staatust kui FSB. Arvestades, et surve riigieelarvele peaks lähiaastatel veelgi suurenema, võib rahvuskaart sattuda ebakindlasse olukorda, eriti kui nad on sunnitud relvajõududega ressursside pärast otsesemalt võistlema. Rahvuskaart on kandnud suuri kaotusi ja näib maadlevat liiga paljude ülesannetega. Võimuvõitluses mitme täitmatu ja mõjuvõimsa organisatsiooniga võib teenistuse õlgadele langeda suur vastutus, mis võib osutuda väga ebamugavaks ja isegi saatuslikuks.

Üha enam militariseeritud ja tugevdatud rahvuskaart võib peegeldada Putini praegust vajadust väeüksuse järele, mis suudaks reageerida lääne rünnakule Venemaa vastu, nagu Putin seda ette kujutab, oleks valmis võitlema riigisiseste rahutustega ja jätkama missiooni välismaal. Vähe sellest, et Kreml ei pruugi mõista, et režiimi ebastabiilsuse tähtsaimad allikad peituvad Venemaa sees: see võib ka tähendada, et uue juhi ja teistsuguse arusaamaga julgeolekust võib rahvuskaart kui Putini mõtteviisi kehastus sootuks kaduda.

Laadi alla ja loe (inglise keeles): Putin’s henchmen: the Russian National Guard in the invasion of Ukraine (PDF)