29. oktoobril astus Venemaa välja Musta mere teraviljaleppest, mille eesmärk on tagada sõjast räsitud Ukrainast hädavajalike põllumajandussaaduste vedu näljahäda äärel olevatesse maailma lõunapoolsetesse riikidesse. Vaid paar päeva hiljem teatas Venemaa, et liitub taas leppega. Kas need mahhinatsioonid koos Ukraina nisu süstemaatilise varastamise ja edasitoimetamisega Assadi režiimile on ühe ja sama Venemaa-pusle tükid, osad ühest ja samast võitlusest multipolaarse maailmakorra eest? Artiklis seletatakse leiva tähtsat ja keerukat rolli Süüria kodusõjas ning tuuakse esile seosed Venemaa geopoliitilise strateegia, eesmärkide ja riiklike doktriinidega.
Et nisu moodustab Lähis-Idas 37% inimeste igapäevasest kaloritarbimisest, on poliitiline stabiilsus ja ühiskonna muutuv lojaalsus pikka aega olnud seotud taskukohase ja pideva leivavaruga. Süürias on subsideeritud leib heaoluriigi toimimise nurgakivi, suutlikkus (või suutmatus) seda pakkuda on aga osutunud oluliseks teguriks nii lahkulöönud kui ka valitsuse kontrolli all olevate territooriumide jaoks. Tunnistades nisu strateegilise ressursina, asusid Süürias sõdivad rühmitused ägedasse nisusõtta. Assadi-vastane opositsioon, kelle kontrolli all on peamised põllumajanduspiirkonnad ja kes meelitab tootjaid kõrgemate ostuhindadega, võib olla eelisseisus, esitades Damaskusele kui valitsevale võimule väljakutse. Vastase edestamine heaolurindel on niisiis tõhus mässuvastane strateegia. Pidades jõhkrat kodusõda oma rahva vastu, on Assadi brutaalne režiim teinud tohutuid jõupingutusi, et hoida subsiidiumide süsteemi maksejõulisena. Selleks on ta tuginenud Kremlile ja saanud Kremlilt palju toetust.
Venemaa näeb Süüria kodusõda peamiselt kolmest vaatenurgast: ettekäändena serveeritud võitlus väidetavate terroristide vastu, Assadi valitsuse kaitsmine ja geostrateegiliste positsioonide omamine Süürias, et avaldada mõju Lähis-Idale. Ühest küljest on ekspordi peatamine väljapressimise vahend. Seevastu jätkuv nisu tarnimine Moskva liitlasele Damaskuses asetab Venemaa stabiilsuse tagaja kohale multipolaarses maailmas, eelkõige Lähis-Idas. Putin peab aga leidma teisi nisuga varustajaid, et säilitada eksport Süüriasse, sest vastasel juhul seaks ta ohtu Venemaa enda toiduga kindlustatuse. Just sellepärast on Ukrainast teravilja varastamine Kremli strateegiliste eesmärkide saavutamiseks ülioluline. Kui Süüria ja Venemaa ühist ettevõtmist saadab edu, tugevdab Moskva märkimisväärselt oma positsiooni maailma lõunapoolsetes riikides.
Piisavad sanktsioonid, ettevõtete hoolsuskohustuse järgimine ja range kontroll võivad Venemaa korruptiivsetele tavadele vastu seista. Kõige kiiremini aitab nii Ukraina nisuvargust kui ka Damaskuse jõhkrat režiimi lõpetada siiski sõjaline toetus Kiievile, mis võimaldab tal saavutada kiire ja otsustava võidu ühise vaenlase üle.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): Putin and Assad, Partners in Crime (PDF)