NATO juulikuise Varssavi tippkohtumise lähenedes on pakilisim ülesanne «Balti lünga» sulgemine. Tallinnas asuva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (ICDS) uus raport tõstab probleemi esile ja pakub selle lahendamiseks vajalikke abinõusid, kirjutab ajakirjanik Eward Lucas BNSi kolumnis.
NATO juulikuise Varssavi tippkohtumise lähenedes on pakilisim ülesanne «Balti lünga» sulgemine. Tallinnas asuva Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (ICDS) uus raport tõstab probleemi esile ja pakub selle lahendamiseks vajalikke abinõusid, kirjutab ajakirjanik Eward Lucas BNSi kolumnis.
Selle elemendid on lihtsad. Venemaa on arendanud välja võimed, mis võimaldavad tal usutavalt vastu seista NATO-le, keda ta peab vaenlaseks, ja nurjata alliansi kõige haavatavamatele liikmetele abivägede saatmise.
ICDSi raporti peamine soovitus on suurem «ettenihutatud sõjaline kohalolek», mis tähendab päästikuna mõeldud vägede muutmist liikumiskiirust vähendavaks takistuseks. Raportis tehakse ettepanek mitmerahvuselise «pataljoni suuruse või suurema» lahingugrupi saatmiseks piirkonda koos pataljoni suuruse USA üksusega igasse Balti riiki, mida toetaksid õhujõudude ja mereväe tugevdatud kohalolek.
Isegi siis jääb Venemaale «ülekaal eskalatsiooniredelil» ehk võime tõsta kiiresti ja hirmutavalt panuseid. Raport kutsub NATOt saatma Kremlile selgeid signaale vastuseks tema vastutustundetule jutule taktikaliste tuumarelvade kasutamisest konventsionaalsete konflikti lõpetamiseks koos sõnumiga, et see viiks tegelikkuses konflikti uuele tasemele.
NATO suurim nõrkus pole siiski muskel, vaid aju, sest see toimib aeganõudva konsensuse alusel. Laugetel Baltimaadel puudub kaitsealane sügavus. USA, Kanada ja militaristlikumalt meelestatud Euroopa liitlased peaksid andma mõista, et kavatsevad vastata rünnakule Baltimaade vastu ka iseseisvalt veel enne, kui NATO on otsusele jõudnud.
Loe rohkem: Postimees
