Elutähtis taristu ja olulised teenused, millest sõltub tänapäeva majanduselu, tuginevad järjest rohkem info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale (IKT). Suurem osa ülemaailmseid, Atlandi-üleseid ja piirkondlikke rahvusvahelisi organisatsioone (ÜRO, NATO, EL, G8, OSCE, OECD, ITU, ICANN, AL, ASEAN, OAS jt) on rakendanud eeskirju ja vahendeid tegelemaks aina keerukamaks muutuvate küberrünnakutega elutähtsa taristu ja teenuste vastu. Käesolevas analüüsis võrreldakse NATO ja ELi lähenemist küberjulgeolekule.
Nii NATOle kui ka ELile on küberjulgeolek strateegiline probleem, mis mõjutab nii liikmesriikide kui ka organisatsioonide enda julgeolekut ja kaitset. Mõlemad on seadnud prioriteediks oma võrkude, organisatsioonide ja ülesannete vastupanuvõime ja kaitse, jättes konkreetsete liikmesriikide küberjulgeoleku nende enda mureks. Kahe organisatsiooni ülesanded on teineteist täiendavad: NATO keskendub küberjulgeoleku julgeoleku- ja kaitseaspektidele, EL tegeleb avaramate, peamiselt mittesõjaliste küberteemade (interneti vabadus ja haldamine, veebiõigused ja andmekaitse) ja sisejulgeoleku aspektidega.
Loe edasi: Improving Cyber Security: NATO and the EU (ingliskeelne PDF)
