Jaapan ja strateegiline ühenduvus: poliitika, partnerid ja võimalused

Taristu, institutsioonid ja normid muutuvad dünaamilises geopoliitilises konkurentsis relvaks ning arengu, julgeoleku ja suurriikide rivaalitsemise läbivaks jooneks.

Hiina 2013. aastal välja kuulutatud algatus „Üks vöönd, üks tee“ oli esmane katalüsaator, mis ajendas teisi suuri tegijaid, sealhulgas Jaapanit, USA-d, EL-i ja Indiat välja töötama oma konkureerivaid strateegiaid.

Siinne aruanne analüüsib taristu arendamise ja ühenduvuse üha olulisemat rolli globaalse geopoliitilise konkurentsi keskse areenina. Eelkõige keskendub see Jaapani vaba ja avatud India ja Vaikse ookeani piirkonna loosungi all tehtavale ühenduvuspoliitikale. Raporti põhieesmärk on uurida, kuidas Jaapan püüab kasutada strateegilist ühenduvust, eriti oma mitmekihilist lähenemisviisi, olulise geopoliitilise instrumendina mõjuvõimu projitseerimiseks ja reeglitel põhineva korra edendamiseks tiheneva konkurentsi tingimustes Hiinaga.

Jaapani poliitika määrab kindlaks ametliku arenguabi, majanduskoostöö, julgeolekukaalutlused ja riiklikud huvid. Kagu-Aasia, eriti Filipiinid, on siin keskne piirkond, kus näiteks ametliku julgeolekuabiga püütakse parandada kaitsealast ühenduvust, et see arvestaks ka füüsilise, institutsioonilise ja inimestevahelise ühenduvusega. Lisaks on Jaapan püüdnud teha koostööd väliste osapooltega kolmandates piirkondades. Kuigi Jaapani koostöö India ja EL-iga viitab diplomaatilisele ühtsusele, on selle praktilist mõju piiranud rakendusraskused, bürokraatlik killustatus ja vähene tugi erasektorist.

Näitena potentsiaalsest koostöökatsest võib India, Lähis-Ida ja Euroopa majanduskoridor (IMEC) pakkuda alternatiivi Hiina domineerimisele ühenduvuses. Jaapanil on ainulaadne võimalus IMEC stabiliseerida, kui ta on valmis võtma enda peale tähtsad juhtimisotsused, regulatiivse ühtlustamise ja pehme taristu tagamise. Jaapani peamise liitlase USA praegune ebastabiilne lahtiühendamise poliitika kujutab endast siiski suurt takistust sel teel. USA poliitika, mida iseloomustavad tariifid, rahvusvahelistest organisatsioonidest lahkumine ja nihe tehingupõhiste, Ameerika-ennekõike-lepingute poole, loob strateegilise tühimiku ja tõstatab küsimuse, kas liitlased suudavad seda tühimikku täita.

Üldiselt võib täheldada, et poliitiliste ringkondade kese on ühenduvuse aruteludes nihkunud: üha sagedamini rõhutatakse vajadust ühiste jõupingutuste järele kitsamalt määratletud valdkondades, näiteks majanduslikus julgeolekus, konkurentsivõimes ja sõjalises julgeolekus ning kaitsekoostöös.

Aruanne pakub kümme poliitikasoovitust, mis sobivad elluviimiseks eelkõige Euroopa Liidus.  

Soovitused EL-i ülemaailmse ühenduvuse tegevuskava jaoks

• Teha USA-ga pragmaatilist koostööd: EL peaks tegema USA-ga koostööd valdkondades, kus põhiküsimustes on ühiseid huvisid, ja jääma samas pragmaatiliseks.
• Teha koostööd teiste oluliste osapooltega: Euroopa peaks tunnistama, et koostööl USA-ga on piirid, süvendama juba loodud raamistikke ja looma uusi partnerlussuhteid mõttekaaslastega.
• Ümber hinnata EL-i arusaamu: EL peaks nägema Trumpi administratsiooni lõhkuvas tegevuses võimalust kriitiliselt ümber hinnata oma poliitika, näiteks majandus- ja investeerimisstrateegia Global Gateway, et vastata paremini abisaajariikide vajadustele ja säästliku arengu eesmärkidele.

Soovitused koostööks mõttekaaslastega

• Rakendada suhtelist eelist: ühenduvuse tagamise jõupingutused peaksid keskenduma suhtelisele eelisele ehk kvaliteetsetele, jätkusuutlikele ja kaasavatele juhtprojektidele, mis edendavad reeglitel põhinevat korda, mitte ei püüa iga hinna eest pakkuda strateegilist konkurentsi Hiinale.
• Kasutada ära tööjaotust: ühisalgatused on tõhusamad siis, kui need on üles ehitatud asümmeetriliselt, kus üks osaleja tagab strateegilise juhtimise ja teised pakuvad oma eriteadmistel põhinevaid sihipäraseid oskusi ja teadmisi.
• Õppida Jaapani mitmekihilisest lähenemisviisist: partnerid peaksid vastu võtma tervikliku strateegia, mis sisaldaks nii kõva kui ka pehmet taristut ning struktuurseid ja mittestruktuurseid aspekte nagu tehnilised standardid ja regulatiivne ühtlustamine.
• Mobiliseerida erasektor: erainvesteeringud on hädavajalikud, kuid neid piiravad sageli poliitilised ja regulatiivsed riskid. Juba loodud mitmepoolseid foorumeid tuleks aktiivselt ära kasutada investeeringute edendamiseks ja ettevõtete kokkuviimiseks.

Soovitused edasiseks uurimiseks

• Luua sidemed poliitikakujundajate ja akadeemiliste ringkondade vahel: akadeemikute ja poliitikakujundajate vahelised järjepidevad ja sihipärased arutelud on hädavajalikud, et näha suuremat pilti ja mõista ühenduvuse muutuvaid tagajärgi.
• Rõhutada abisaajariikide perspektiivi: edasised uuringud ja strateegiad peavad seadma esikohale abisaajariikide tegutsemisvõime ja konkreetsed vajadused, mitte keskenduma üksnes doonorriikide strateegiatele.