12. oktoobril esitlesid Venemaa asjatundja ja endine CNNi Moskva büroo juhataja Jill Dougherty ning RKK teadur Riina Kaljurand analüüsi “Eesti virtuaalne “vene maailm”” esialgseid tulemusi.
Analüüsi taga seisab kaks kuud väldanud uurimisprojekt, millega autorid üritasid selgitada, mil määral elavad Eesti venekeelsed elanikud Venemaa inforuumis, millised on nende peamised teabeallikad ja kas teave, mida nad saavad, mõjutab ka nende suhtumist kodumaa ühiskonda. Peamine probleem, millele püüti vastust saada, oli see, kas Eesti venekeelne vähemus saaks olla Venemaale piisav ajend sõjaliseks sekkumiseks või vähemalt ebastabiilsuse tekitamiseks. Teiselt poolt: kas venekeelne vähemus on tõesti vastuvõtlik Venemaa propagandale ja võiks tõsta relva Eesti vastu, kui selline hetk peaks kätte jõudma?
Autorid tegid 44 intervjuud lõimimisekspertide, poliitikute, ajaloolaste, ajakirjanike, mis aga kõige tähtsam, väga erineva taustaga Tallinna, Narva, Valga, Sillamäe ja Kohtla-Järve venekeelsete elanikega.
Uuringus selgus viis põhimõtet, millest venekeelsed elanikud juhinduvad Venemaa meedia tarbimisel: meelelahutus on peamine, uudised teisejärgulised; äärmiselt valdav on skeptiline suhtumine kõigisse uudisteallikatesse; noored on hakanud eelistama televisioonile internetti; eelkõige huvitavad kohalikud, mitte rahvusvahelised uudised; Venemaa kultuuriline külgetõmbavus ei tähenda tingimata poliitilist külgetõmbavust.
Neid tegureid arvestades ei pea uurijad kuigi tõenäoliseks, et Venemaa riiklikul meedial õnnestuks õhutada venekeelsete elanike seas laialdasi rahutusi. Nad on liiga erinevad, liiga kinni oma linnades ja elukohtades, kuigi mõnel juhul ka marginaliseeritud ja pelgavad ohtu rahvuslikule kultuurile. Ehkki ohustsenaariume ei saa täielikult välistada, ei tähenda Venemaa televisiooni vaatamine ja seeläbi ühinemine virtuaalse “vene maailmaga” veel tingimata, et samastataks ennast poliitiliselt Venemaaga: võõrandumine ei tähenda tingimata Venemaa elu pooldamist.
