Praeguses geopoliitilises olukorras, kus Ukraina–Venemaa konflikt ähvardab kogu Euroopa julgeolekut, on kaitseväeliste organisatsioonide roll muutunud tähtsamaks kui kunagi varem.
Ukrainas on vabatahtlikud etendanud äärmiselt olulist osa oma perekonna ja rahva julgeoleku ning riigi iseseisvuse kindlustamisel. See seab probleemi ette vabatahtlike organisatsioonide juhid – just nende ülesanne on tagada organisatsiooni ja selle liikmete sujuv koostöö ning vabatahtlike potentsiaali oskuslik rakendamine. Käesolevas uurimuses analüüsitakse võimalusi säilitada ja parandada vabatahtlike tulemuslikkust psühholoogilise leppe teooria abil. See teooria on viimasel kümnendil pälvinud suurt huvi uurijate seas kogu maailmas. Analüüs koosneb neljast osast. Esmalt tutvustatakse psühholoogilise leppe kontseptsiooni, seejärel käsitletakse Taani Kodukaitse vabatahtlike psühholoogiliste lepete sisu ning võrreldakse seda Eesti Kaitseliidu vabatahtlike psühholoogiliste lepetega. Lõpuks esitatakse soovitused vabatahtlike juhtimiseks.
