17.09.2007, Kaarel Kaas Postimees Tumedas ülikonnas Vladimir Putin libistab oma heledate silmade pilgu üle rahvast täis saali. Pilk on karm.
17.09.2007, Kaarel Kaas
Postimees
Tumedas ülikonnas Vladimir Putin libistab oma heledate silmade pilgu üle rahvast täis saali. Pilk on karm. «Ma ei ole rahul Läänes toimuvate arengutega. Ja seoses sellega tahaksin meelde tuletada, et meil on olemas mitte ainult Tsar-Puška, vaid ka Tsar-Knopka.»
Tsar-Puška ehk Tsaar-Suurtükk on 1586. aastal tsaar Fjodor Ivanovitši, Ivan Julma poja tellimusel valminud hiiglaslik, tõenäoliselt oma ajastu suurim kahur. Kaalub rohkem kui 39 tonni ja seisab siiani Kremli hoovis.
Tsar-Knopka pole muidugi ei midagi muud kui n-ö tuumanupp – presidendini ulatuv käsu- ja protseduurideahel tuumarelvade käikulaskmiseks.
Saal vastab Putini avaldusele rõkkava naeruga. Hea küll, ega see olegi päris-Putin ise, see on hoopis presidendiks kehastunud kleenuke Peterburi noormees. Ja saalis ei istu Müncheni julgeolekukonverentsi lugupeetud külalised. Seal istuvad hoopis Venemaal juba aastakümneid ülimenuka noorte satiirikute võistlus-show’ KVN – Klub Vesjolõh i Nahodtšivõh, Lõbusate ja Leidlike Klubi – publikum. Aasta on 2002.
Eelmisel teisipäeval, 11. septembril, teatas Vene kindralstaabi ülema asetäitja kindralpolkovnik Aleksandr Rukšin maailma võimsaima, tuumarelva hävitusjõuni küündiva konventsionaalse pommi edukast katsetamisest.
Tsaar-Pomm
Vene tabloidleht Komsomolskaja Pravda kajastas katsetust järgmisel päeval ilmunud artikliga, mille pealkiri kõlas: «Venemaa katsetas maailma kõige võimsamat vaakumpommi. Lääs on paanikas.» Komsomolskaja Pravda on Venemaa loetavaim ajaleht, selle tiraažid küündivad kuni kolme miljoni eksemplarini. Üldteada on asjaolu, et Putin peab seda oma lemmikajaleheks. Nii et tinglikult võiks seda uut relva nimetada Tsar-Bomba – Tsaar-Pomm.
Aga ainult tinglikult. Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et selle hüüdnimega ristiti Nõukogude Liidus 1961. aastal loodud vesinikpomm, Läänes markeeringu RDS-220 saanud 50-megatonnise võimsusega tuumarelv.Tsaar-Pommi katsetati 1961. aasta
30. oktoobril Novaja Zemljal, pea samal ajal Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 22. kongressi piduliku lõpetamisega Moskvas. See kõige võimsam eales inimkonna loodud relvadest polnud kunagi mõeldud kasutamiseks reaalses sõjategevuses. Selle monstrumi funktsiooniks pidi algusest peale olema Ameerika Ühendriikide heidutamine ja hirmutamine.
Moskva uue relva näol millegi nii koletuga tegemist pole: maailma võimsaima konventsionaalse pommi hävitusjõud on võrreldav väikseima konstrueeritud tuumarelvaga, USAs 1950. aastatel välja töötatud taktikalise tuumalõhkepeaga M-388 Davy Crockett. Vene meedias Kõigi Pommide Isaks nimetatud uue relva poolt vallandatud plahvatusjõud võrdub 44 tonni ehk umbes raudteevagunitäie trotüüliga. Väidetavalt uut tüüpi, nanotehnoloogiat kasutades välja töötatud lõhkeainet sisaldab pomm 7,1 tonni.
Oma toimemehhanismilt on tegemist termobaarilise relvaga, mida tihti nimetatakse ka vaakumpommiks. Selle relvaliigi puhul pihustub nn pommikestas sisalduv lõhkeaine vedeliku või peene pulbri kujul sihtmärgiala kohale õhku. Seejärel õhuga segunenud lõhkeaine «pilv» detoneeritakse. Tagajärjeks on kogu sihtmärgiala kattev plahvatus, mis genereerib ülikõrge kuumuse, ülerõhu ja kõigis suundades võrdselt leviva lööklaine. Siit ka nimetus – «thermos» tähendab kreeka keeles kuumust, «baros» aga rõhku. Seda tüüpi relvi hakkas esmakordselt kasutama USA armee Vietnami sõjas rajamaks džunglisse helikopteridessantide maandamiseks vajalikke alasid.
Aga milleks?
Venelaste uus pomm on väidetavalt suuteline platsi puhtaks lööma 600-meetrise läbimõõduga alal. Selles piirkonnas hukkuvad kõik elusorganismid ja kogu taimestik hävineb, ülisuures kuumuses aurustuvad isegi pinnase pealmised kihid. Tagajärjeks on kuumaastikku meenutav kivistunud, eluta kõrb. Kindralpolkovnik Rukšin iseloomustas uut pommi, muide, kui ökoloogiliselt täiesti ohutut. Lööklaine tasandab ehitised 1,5 –2 kilomeetri raadiuses ning veel seitsme kuni kümne kilomeetri kaugusel lendavad majadel eest uksed ja aknad.
Küsimus on, kuidas ja kelle vastu sellist relva kasutada. Üheks võimaluseks on raskesti ligipääsetaval maa-alal – metsades, mägedes, kurudes – peituvate sisside massiline «likvideerimine». Termobaarilist relva on Vene armee tšetšeeni mässuliste vastu ka kasutanud nii esimeses kui teises Tšetšeenia sõjas. 1999. aastal heitis Vene ründelennuk Su-25 500-kilose vaakumpommi Dagestani auulile nimega Tando. Auulis koondusid väidetavalt välikomandör Šamil Bassajevi võitlejad.
Tagajärg: auul pühiti maapinnalt koos paarisaja Bassajevi sõduriga (ning ilmselt ka mõningate tsiviilelanikega). Kuid praeguseks on vastupanu Tšetšeenias peaaegu maha surutud, suuri sissiformeeringuid enam ei eksisteeri – seda sugereerib Moskva nii venemaalastele kui välisilmale. Ning enam kui poolekilomeetrise ulatusega kõrbealade tekitamine omaenese riigi territooriumil tooks Kremlile kaasa riski muutuda rahvusvaheliseks paariaks.
Teiseks võimaluseks on konventsionaalse vastase – mõne kolmanda riigi – kindlustatud rajatiste hävitamine. Need võivad olla punkrid, kus ladustatakse massihävitusrelvi, juhtimiskeskused vms. Ainult et sellisel juhul peaksid need rajatised olema väliskeskkonna mõjudele avatud, enamik selletaolisi rajatisi on aga hermeetilise konstruktsiooniga. Lisaks – kui te võtate kaardi ja silmitsete Venemaa lähipiirkonda, siis mitut potentsiaalset sihtmärki te näete? Valgevene, Hiina, Usbekistan? Vaevalt küll. Moskva on Lääne silmis paariate või poolpaariate staatuses riikidega peaaegu liitlassuhetes, nende pommitamisest on asi kaugel.
Kolmandaks võimaluseks on kaalutlus heidutada tavarelvastuse vallas tehnoloogiliselt ülekaalukamat vastast võimaliku tulevase sõjalise vastasseisu puhul. 44-tonnise võimsusega termobaariline laeng suudaks tõenäoliselt tõsiseid kaotusi tekitada mehhaniseeritud ja/või soomustatud vägede formeeringutele. Mis veelgi olulisem – sellega oleks võimalik maa pealt pühkida selliste vägede vastasseisu piirkonda liigutamiseks vajalikud transpordisõlmed, olgu nendeks siis olulised raudteejaamad, sadamad või lennuväljad.
Ning juba see teadmine ise võib kriisi tekkides Moskvat vastustavate jõudude sõjaliste planeerijate ja poliitiliste otsustajate peades kallutada kaalukausi sekkumisest, sõjalisest operatsioonist hoidumise kasuks. Eduvõimalused väheneksid oluliselt ja seega oleks Kreml saavutanud heidutava efekti. Pommi ennast kordagi kasutamata.Muidugi, on ka neljas võimalus. See toob meid tagasi Tsar-Puška juurde. Nimelt pole sellest hiidsuurtükist lahingus kordagi pauku tehtud. Mõningate väidete kohaselt polnudki too hiiglane valatud mitte sõdimiseks, vaid isakese tsaari vägevuse ja võimsuse demonstreerimiseks.
Hirmutav Kreml
Ning praegune Kremli režiim on rahvast koondavaks teljeks valinud deržaava-idee, jõust ja jõupoliitikast lähtuva enesemääratlemise. Me ei pruugi olla küll kõige rikkamad (loe: vaesed), kuid meid austatakse (loe: kardetakse). Päev pärast pommikatsetust Putini uue peaministrina areenile lükatud Viktor Zubkovi üheks esimeseks programmiliseks avalduseks ei olnud seisukohavõtt majandusarengu, demograafia, hariduse või sotsiaalelu vallast. Selleks oli teadaanne, et Venemaa peamiseks strateegiliseks eesmärgiks on sõjatööstuskompleksi arendamine.
Kaarel Kaas töötab Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses. Artiklis väljendab autor isiklikke seisukohti.
Vaakumpomm
• 100 – 200 meetri kõrgusel hajutab plahvatus pommi kestas peitunud lõhkeaine pilvena sihtmärgiala kohale.
• Lõhkeaine esineb kas vedeliku, pulbri või mõlemi segu kujul.
• Järgmine laeng detoneerib õhuga segunenud lõhkeainepilve. Tagajärjeks on plahvatuslik põlemisprotsess, mille käigus tarbitakse ära suurem osa sihtmärgiala kohal leidnud hapnikust.
• Plahvatuse tagajärjel tekib sihtmärgialal ülisuur ülerõhk.
• Samal ajal kerkib temperatuur plahvatuse epitsentris 2500 –3000 kraadini.
• Ülerõhk koos suure kuumusega hävitab elusorganismid, ülerõhu tagajärel tekkiv lööklaine hävitab ka epitsentrist kaugemale jäävad hooned.
• Termobaarilise relva vastu ei kaitse soomukid, varjendid või punkrid, kui need pole hermeetiliselt isoleeritud.
Allikas: US Foreign Military Studies Office
 |
©1995-2007 Postimees
