Iga uus liikmesriik on avaldanud ELi institutsioonide struktuurile mõningast mõju, kuid Ukraina suurust arvestades oleks tema ühinemise mõju erakordne.
Sõjaeelse rahvaarvu põhjal saaks Ukrainast ELi suuruselt viies liikmesriik, millele kuuluks kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõetavates nõukogu otsustes ligi kümnendik häältest. Ukraina esindaja lisamine ning riigile vetoõiguse andmine ühehäälselt otsustatavates küsimustes ei muudaks küll Euroopa Komisjoni, Euroopa Kohust ja Euroopa Kontrollikoda toimimisvõimetuks, kuid uute liikmesriikide lisandumisega kaasneb siiski oht, et institutsioonide töös võib tekkida tõrkeid. Kui Ukraina saaks Euroopa Parlamendis kohti proportsionaalselt riigi suurusega, kasvaks parlamendiliikmete arv seni lubatust suuremaks ning tekiks vajadus muuta Lissaboni lepingu sätteid või vähendada teiste ELi riikide parlamendiliikmete arvu. Lisaks nihkuks ELi sisemine jõudude tasakaal, kuid mitte tingimata geograafilises plaanis läänest itta, nagu sageli arvatakse, vaid pigem poliitilistes küsimustes, mis puudutavad Ukraina suveräänsuse vankumatut kaitsmist. Ukraina, nagu ka Moldova ja Lääne-Balkani riikide liitumisega seotud riskide maandamiseks on liikmesriigid alustanud kõnelusi ELi institutsioonide võimaliku reformimise üle. Põhjalikke ümberkorraldusi ei maksa siiski oodata. Kui jätta kõrvale vajadus kehtestada asutamislepinguga visandatud otsustamist lihtsustavad mehhanismid ning Ukraina ja teiste ühineda soovivate riikide esindusõiguse tagamine vastavalt ELi õigusele, siis on poliitiline maastik praegu liiga lõhestunud, et ELi institutsioone julgemalt reformida. Eduka poliitilise lõimumiseta aga muutub Euroopa Liit üksnes riiklikest huvidest lähtuva kauplemise areeniks. Artiklis esitatakse soovitusi niisuguse olukorra ärahoidmiseks.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): The Impact of Ukrainian Membership on the EU’s Institutions and Internal Balance of Power (PDF)
