RKK pühendab esimest korda uurimistöö Türgile, võimekale ja asendamatule, aga samas mitmetahulisele ja keerulisele NATO liikmele.
Eestis tekitab Türgi ühtaegu huvi ja muret. Ühelt poolt on Türgi tähtis liitlane, kes võiks NATO kirdetiival rohkem panustada heidutusse ja kaitsesse. Teisalt on Türgi suund läänele hakanud nihkuma ning valitsus tugevdab järjest enam suhteid Venemaaga.
Pärast külma sõja lõppu ja pöördelisi arenguid geopoliitikas – Varssavi Lepingu Organisatsiooni ja Nõukogude Liidu lagunemine, vägede sisseviimine Iraaki ja Afganistani, ülestõusud Araabia riikides, sõda Süürias ja Liibüas ning võitlus ISISe vastu – hakkas Türgi roll NATOs ning suhted USA, Euroopa riikidest NATO liikmete, Euroopa Liidu, Venemaa ja teiste osapooltega järk-järgult teisenema. Pärast riigipöördekatset 2016. aasta juulis muutus poliitiline maastik Türgis drastiliselt, mis mõjutas omakorda riigi välis- ja julgeolekupoliitikat.
Selle analüüsi eesmärk on käsitleda Türgi riigisisese olukorra ja NATO-sisese rolli praegust dünaamikat ja lähituleviku väljavaateid, arvestades asjaoluga, et NATO on ainuke kindel institutsiooniline ühenduslüli Türgi ja lääne vahel. Samuti uurivad autorid Türgi suhteid nii NATO liikmesriikide kui ka Venemaaga.
Analüüs väljendab Eesti sõltumatute asjatundjate arvamust, mis on mõeldud eelkõige lääne avalikkusele ja poliitikakujundajatele, aga ka Türgile. Autorid nendivad, et analüüs on mõningal määral piiratud, sest Türgi kaitse- ja välispoliitika töötab välja väike suletud ringkond valitsevast eliidist ning see protsess ei ole täiesti läbipaistev.
Täispikkuses analüüsi saab lugemiseks alla laadida siin (inglise keeles).
