Aurora 17, 1990. aastate algusest saati kindlasti suurim Rootsis toimunud õppus, on alles nüüd lõppemas.
11.–29. septembril oli kõikjal Lõuna-Rootsis ja Gotlandil ning Ölandil koos õppustel rohkem kui 20 000 sõjaväelast.
Ligikaudu 19 000 neist on rootslased ning moodustavad suure osa riigi praegustest relvajõududest (nende koosseisu on 1990. aastate algusest saati rohkem kui 90% võrra vähendatud), ülejäänud on välismaalased. Suurim välismaine väekontingent – ligikaudu 1300 inimest – pärineb Ameerika Ühendriikidest. Ameerika üksused, mis paiknevad Euroopas ja USA mandriosas tõid õppusele kaasa ka rasketehnika, näiteks Abrams tankid, Patriot õhutõrjepatareid ja Apache ründehelikopterid. See on esimene kord, mil niivõrd suur USA väekontingent on sellises mastaabis Rootsi pinnal õppustel osalenud.
Teised välisriikide üksused pärinevad Eestist, Leedust, Lätist, Norrast, Prantsusmaalt, Soomest ja Taanist, kuid on koosseisult palju väiksemad. Eestit esindab Kaitseliidu Saaremaa ringkonna üksus ning Mereväe laev.
Tasub märkida, et Prantsuse väekontingendil on SAMP/T keskmaaraketisüsteem. Lisaks õppuste korraldamisele on Rootsi jõudnud oma relvajõududele uue keskmaa maa-õhk tüüpi õhutõrjesüsteemi valimisega lõpusirgele ning pole saladus, et taoliste ameerika ja prantsuse süsteemide osalus Aurora 17s on osa hindamisprotsessist.
Formaalselt on Aurora 17 Rootsi riiklik õppus, millele on kutsutud välisriikide üksused. Ent üks õppuste peamisi eesmärke on jõustada NATOga sõlmitud vastuvõtva riigi toetuse kokkulepet (Host Nation Support Treaty), mille Rootsi eelmisel aastal ratifitseeris. Kaheksast õppustel osalevast riigist pole vaid Soome NATO liige. Õppus on samuti tähtis proovikivi, et vaadelda, kas Rootsi suudab lõimuda NATO toimingute ja operatsioonidega.
Õppuste esimene etapp on täielikult pühendatud vastuvõtva riigiga seotud küsimustega tegelemisele. Rootsi pole juba ammu vastu võtnud ja võõrustanud suurt hulka välisriikide üksuseid ning nende rasketehnikat, näiteks tanke. Kuigi Rootsi üksuseid on teistes riikides ja nende poolt ning teistes raamistikes palju kordi vastu võetud, on vastupidine suhtlus olnud üliharv näht ning Aurora 17 tasemel pole seda kunagi toimunudki.
Õppuste järgmise etapi keskmes on koostöö ja hõlmatud üksuste tutvumine; toimuvad ka standardsed väliõppused polügoonidel Lõuna- ja Kesk-Rootsis. Sellele järgneb suur tugevdusjõudude operatsioon Gotlandi saarel. Operatsiooni eesmärk on ehitada üles kaitsesüsteem saarele, mis rohkem kui kümme aastat tagasi põhimõtteliselt demilitariseeriti.
Õppuste viimastel etappidel keskendutakse tegelikele ühistele mitmeriigijõudude kaitseoperatsioonidele, et astuda vastu kahe fiktiivse riigi, Riik A ja Riik B, rünnakule. Geograafilises mõttes on nimetatud riigid vastavalt õppuste ametlikele kaartidele pärismaailmas Venemaa ja Valgevene territooriumil. Vastavalt õppuste stsenaariumile on nimetatud riikide relvajõud asunud ründama Gotlandi ja teatud Rootsi maismaaosasid, eriti strateegiliselt tähtsaid piirkondi nagu Arlanda lennujaama Stockholmi lähistel. Rahvusvahelised üksused mängivad Aurora 17s peamiselt ründajate rolli, kuid teised välisriikide jõud teevad koostööd Rootsi vägedega, et riiki ida poolt tulenevate rünnakute eest kaitsta.
Kogu õppus on Rootsis palju huvi tekitanud ja saanud tohutu meediakajastuse osaliseks. Põhjuseid on mitu: see on esimene suur sõjaline õppus, kus toetutakse selgelt ja otseselt välisriikide sõjaväelisele abile, eriti võtmeressursside osas, mida riigil endal pole, näiteks moodsad kesk- kuni pikamaa õhutõrjesüsteemid ja ründehelikopterid. Ometi on isegi fakt, et õppus üldse toimub, tõend sellest, et Rootsi julgeolekupoliitikas on toimunud viimaste aastate jooksul dramaatiline pööre. Vaid viis või kümme aastat tagasi oleks olnud taoline õppus Rootsis täiesti mõeldamatu, kuna see oleks „õõnestanud Rootsi mitteühinemispoliitika usutavust“.
Praegu ei võta ei poliitikakujundajad ega Rootsi ühiskond nimetatud kontseptsiooni enam eriti tõsiselt. Hoolimata kuudepikkusest lärmi löömisest suutsid mõned vasakpoolsed parteid ja organisatsioonid 16. septembril Göteborgi keskusesse Aurora 17 ja Rootsi-NATO üha lähedasemate suhete vastu protestima meelitada vaid 3500 inimest. Üldiselt tundub, et Rootsi avalikkus aktsepteerib ja naudib seda, et Rootsi relvajõud suudavad taas üles näidata sõjalist võimekust, mis oli varemalt riigi jaoks tavaline – vähemalt õppuste käigus. Rahvusvaheliste jõudude osalus õppustel on ühtlasi laialdaselt teretulnud, eriti Rootsi jõudude, kuid tundub, et ka suurema osa Rootsi ühiskonna jaoks. Ainsad häälekas vastased on olnud vasakäärmuslased.
Rootsi suhtumise muutus pole aga Moskval märkamata jäänud. Mitmed ingliskeelsed Moskva kontrolli all olevad meediaväljaanded on märkinud, et õppus on vaid järjekordne märk sellest, et Rootsi on hüljanud traditsioonilise neutraalsuse ja mitteühinemispoliitika.1 Võttes arvesse Rootsi pidevat kriitikat Venemaa tegevuste aadressil, eriti seoses Ukrainaga alates 2014. aastast, on Moskval ilmselt kujunemas arusaam Rootsist kui kindlast vaenlasest mis tahes potentsiaalses konfliktis Läänemeremaade piirkonnas. Suure tõenäosusega mõjutab antud suhtumine ning Aurora 17 õppustest saadud positiivne kogemus tulevikus Rootsi sisepoliitilist debatti NATO liikmesuse üle.
Autor on RKK koosseisuväline teadur Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.
______
1 Vt nt https://sputniknews.com/military/201709041057073567-sweden-exercise-criticism/
