oktoober 12, 2020

Intervjuu: Kas rahutorujuhtmete unelm on läbi?

Kreeka ja Türgi erimeelsused merevaldustes ulatuvad juba põlvkondade taha, aga on senini lahendamata. Mida ägedamaks konkureerimine Vahemere idaosa maagaasivarude üle muutub ning mida enam Türgi poliitiliselt isoleerub, seda sõjaliselt ohtlikum olukord on. Püüame koos Istanbuli Kadir Hasi ülikooli rahvusvaheliste suhete professori Dimitrios Triantaphyllouga mõista, mida on selles vanas tülis uut ja miks see just viimasel ajal on nii tuliseks muutunud. Samuti käsitleme kahe NATO liikmesriigi suhete kokkuvarisemist, Euroopa Liidu reageerimist, mõlema riigi mureküsimusi ja laiemat rahvusvahelist tausta, mis on pingeid soodustanud.

Millega me peaksime arvestama praeguse olukorra puhul nii Vahemere idaosas kui ka Egeuse meres?

Enne ÜRO mereõiguse konventsiooni vastuvõtmist 1982. aastal ei kõnelnud keegi majandusvööndist. Vahemere idaosas on kolm riiki, mis ei ole konventsiooniga ühinenud – Iisrael, Süüria ja Türgi -, kuigi Iisrael on soostunud piirama oma merepiiri vastavalt konventsioonile. Mandrilava ulatus puudutab suveräänsust ja nii ka majandusvöönd. See tähendab, et sealt võib läbi sõita, aga mitte majandustegevusega tegelda.

Nüüd tulevad mängu süsivesinikud: need suurendavad tuntavalt riigi osakaalu maailmas. Kui sul neid juba on või on vähemalt kontroll nende üle, siis on, millega kaubelda. Vahemere idaosas, kus on suhteliselt avatud meri, pole see nii määrav tegur, sest Türgi ei piirne seal ühegi riigiga. [Türgi arvab, et piirneb, kuna on ainuke riik, mis tunnustab nõndanimetatud Põhja-Küprose Türgi Vabariiki – Hille Hanso.] Osaliselt on see põhjus, miks on nii keeruline leida lahendust Küprosele.

Majandusvööndid on olulised, sest ei puuduta üksi naftat ja maasgaasi, vaid ka näiteks kalastusõigust. Kui neid ei reguleerita, ähvardab kalavarusid ülepüük. Reguleerida on tarvis ka taastuvenergia nimel. Olgu tegu tuuleenergia või maapõueenergiaga, mis mõlemad eeldavad suurte merealade hõlmamist, kerkib see teema ühel hetkel uuesti. Sest, nagu me juba teame, ühel hetkel muutuvad süsivesinikud väheoluliseks, kui inimkond sammub aina rohenergia suunas.

Egeuse merel aga, jah, on probleem ja siin peaks meil olema võimalik leida mingi lahendus. Kui kuidagi ei õnnestu kokku leppida, siis võtaksid asja lahendada tehnilised eksperdid. Praegu on küsimus aga: kui me alustame dialoogi, siis millistel tingimustel?

Mida võiks öelda Türgi taotluste kohta Egeuse mere “hallide tsoonide” peale, mille all nad viitavad mõningatele Kreeka asustamata saartele, millel on samuti justkui õigus maksimaalsele territoriaalveele, kuid asuvad samas mõni kilomeeter Türgi rannikul? Need on ju varemgi pingeid tekitanud?

Mingeid “halle tsoone” pole – kuidas saaks Kreeka kaubelda oma suveräänsuse üle? Isegi kui Imia on asustamata, on see ometi sama tähtis. Türgi väited, kui kaugel asub see mandrist või pealinnast, on sisutühjad. See on Kreeka territoorium. Türgi ütleb: “Me soovime avatud dialoogi.” Seda ei juhtu, kui Kreeka saarte kuuluvus seatakse kahtluse alla.

Kas ei tähenda avatud dialoog mitte, et Türgi lihtsalt ei soovi tavapärase rahvusvahelise õiguse piiranguid ja tugineb oma argumentides tajutud ebaõiglusele?
Jah, ja selle peale ütleb Kreeka: “Kui me ei suuda leida nende osas poliitilist lahendust, viime asja rahvusvahelise kohtu või alalise vahekohtu ette ja tunnistame seda, mida kohtunikud otsustavad.” Kreeka ütleb, et võtab arutada ainult mandrilava ja majandusvööndi, sest need on omavahel seotud, Muide, Mustas meres on Türgi territoriaalmere ulatus 12 miili, vastasel juhul ta ei saaks nõuelda hiljuti avastatud gaasimaardlat. Seal jällegi tunnistab Türgi mereõiguse konventsiooni põhimõtteid.

Milline on olnud Kreeka-Türgi kahepoolsete suhete areng viimasel ajal? Praegu püütakse pingeid maandada. [Riigid leppisid septembris kokku, et alustavad kõnelustega, kus keskendutakse vaid Vahemere idaosa uurimisõigustele, kuid Türgi pingestas olukorda uuesti, otsustades jätkata seismiliste uuringute teostamist Kastellorizo terriotriaalvetes, HH]. Võinuks ju oodata, et kõnelused juba käiksid. Kui me eeldame, et mõlemad riigid ja nende juhid käituvad mõistuspäraselt, siis antud juhul on see mõistuspärasus avaldunud eri moel.

Miks üldse on tarvis pingeid maandada? Sest Türgi otsustas olukorda pingestada. Teine pool, Kreeka, sõnas: “No me ei saa istuda, käed rüpes, kui teie sõjalaevad on vetes, mis meie arvates kuuluvad meile.” Türgi jõuline käitumine on põhjus, miks Kreeka saatis sõjalaevad Türgi uurimislaeva Oruç Reis saatvate sõjalaevade vastu. Samuti ei tohiks arvesse võtmata jätta seda, mis juhtus veebruaris-märtsis maismaapiiril.

Kas peate silmas neid nädalaid, mil Türgi juhtkond pidas paremaks innustada tuhandeid meeleheitel migrante ja põgenikke kogunema Kreeka piirile, tõotades neile pääsu Euroopasse?
Otse loomulikult. See kõlas Kreekale äratuskellana. Sealtpeale on kriis aina arenenud. Ja nüüd on see jõudnud merele. See, mis juhtus maismaapiiril – põgenike ja migrantide instrumentaliseerimine -, aeglustus COVID-19 tõttu, kuid taaselavnes suvel. Mille peale Kreeka valitsus otsustas, et neil on mõõt täis: “Teie laevastik on merel, meie laevastik on merel.” Mis omakorda tekitas Kreekas uue patriotismilaine. Me võime muidugi arutada, kas Türgi arvatav oht on üldse tõeline, aga tunne on selline. Samuti tunneme, et paljud ei taipa, mida me ütleme.

Kas see on kriitika ELi suunal?
Mitte ainult ELi, vaid ka teiste riikide. Teil Eestis on oma julgeolekumured ja mõnigi kord ei mõisteta neid kaugemal kuigi hästi. Võib ju mõelda, miks need kreeklased on nii väga Türgi peale vihased, aga meie silmis on tegemist identiteedi- ja kultuuriküsimusega – me tunneme eksistentsiaalset ohtu.

Samuti peame silmas pidama, et me ei kõnele sarnase elanikkonna, ressursside ja mõjuvõimuga riikidest. See pole “eksootiline kreeklane”, kes muudkui räägib Türgi ohust, isegi kui midagi ei juhtu. Türgi ja Kreeka ajalugu kubiseb vastastikusest läbikäimisest ja just see läbipõimumine selgitab nii Türgi kui ka Kreeka tänaseid aktsioone ja reaktsioone.

COVID-19 väärib samuti kõne alla võtmist. See on mõjutanud Türgi juba jahtuma kalduvat majandust ja toetust valitsusele. Milline on lisaks suletud piirile olnud selle mõju kahepoolsetele suhetele?
Erineb see, et 1999. aastal alanud heanaaberlike suhete loomise käigus leppisid pooled kokku usaldust tõstvates meetmetes. Nad otsustasid turismi huvides vähendada pingeid suvekuudel. Türgi kohustus mitte rikkuma õhuruumi ega saatma laevu merele, vähendas igasugust survet, nii poliitilist kui ka sõjalist, ja nii edasi. Nii et kolme-nelja kuu vältel, mil turism tõi mõlemale tulu, olid pooled nõus pingeid leevendama ja sellest kasu lõikama. Aga siis tuli COVID ja turismist ei jäänud suurt midagi järgi. Ma usun, et see on üks põhjusi, miks meil on tekkinud kriis suvekuudel, mil muidu oleks rahulik.

Kui tulla tagasi meeleheitel migrantide ja põgenike kasutamise juurde piiril, siis see algas veebruaris. Siis tuli Hagia Sophia (kunagine kristlik kirik, mis muudeti mošeeks, seejärel muuseumiks ja nüüd avati uuesti mošeena), siis uurimis- ja sõjalaevad ja Chora muuseumi (veel üks endine kirik) muutmine samuti mošeeks. Need on vaat et meeleheitlikud sammud. Kui kuulata Türgi poliitikuid, siis nende meelest tõrjuvad teised riigid neid Vahemere idaosa maavaradest aina enam eemale. Jaanuaris sõlmiti koostöölepe EastMedi gaasifoorumi loomiseks ilma Türgi osaluseta. Türgi väidab, et vähemalt Põhja-Küpros oleks tulnud kaasata. Kas kõige selle vahel on mingi seos?
Ma ei ole kindel, et põgenikud ja migrandid on maagaasiga seotud. Ma usun, et see on rohkem seotud ELi põgenike rahastamise ja Türgi riigisisese poliitilise olukorraga.

Me peame mõtlema ka selle peale, miks meil on EMGF. Kas Türgi jäeti välja või ei meeldinud neile, et algatuse haarasid enda kätte teised riigid? Küpros on oluline toimija, sest nende avastatud maardla on tähelepanuväärne. [Aphrodite maagaasimaardla asub Limassolist 160 kilomeetrit lõunas Küprose majandusvööndis – Toim.] Kuna Türgi ei tunnusta Küprost ja on tekitanud keerulise olukorra, on teised öelnud: “Olgu peale, me läheme asjaga igal juhul edasi.” USA Kreeka suursaadik ütles jaanuaris, et Ühendriigid toetavad Türgi liitumist EMGF-iga.[1]

Mõned ütlevad, et ilma Türgit läbiva torujuhtmeta oleks Vahemere maagaasi hind Euroopale liiga kõrge.
Kasutamise mõttes öeldakse jah, et kõige kulutõhusam marsruut on Türgit läbiv torujuhe, aga ma usun, et see on pigem toetav sõnum Türgi pikaajalisele taotlusele saada energiakeskuseks. On juba maardlaid, mis on olukorda muutnud, näiteks Egiptuse Zohri maardla, millest on saanud energiakeskus [Zohri maagaasimaardla asub 150 kilomeetrit Port Saidist põhjas Egiptuse majandusvööndis – Toim.]

Tegelikult ongi ju kõik EastMedi torujuhtmega seotu veel hüpoteetiline.
Jah, üks asi on, kui sul on gaasi, teine asi on seda hankida ja toota, kas siis torujuhtme kaudu või veeldatuna või mõnel muul mõistlikul viisil. Üldiselt on nii juhtunud, et piirkonna teised riigid ütlevad: “Oodake nüüd korraks, miks peaks üldse Türgist saama energiakeskus, mis võib teistele nõudmisi esitada?” Küprost ei võeta samal ajal kuulda. Niisiis nad otsustasid midagi selle asemele luua.

Rahvusvahelistes suhetes on tavaks uurida seost sise- ja välispoliitika vahel. Viimastel aastatel, eriti pärast presidentaalse süsteemi kehtestamist ja läbi kukkunud riigipöördekatset, on Türgi sisepoliitika avaldanud välispoliitikale väga otsest mõju. Mida teie sellest arvate?
Türgis toimuval on vaat et liigagi suur mõju välistele teemadele ja ma usun, et valitsus teeb seda teadlikult. Esmatähtis on ikkagi riigisisene olukord, sest president Erdoğan on ju poliitik, kes mõtleb legitiimsusele. Nagu kõikjal mujal, on iga häälega arvestamine elulise tähtsusega ja Türgis ei saa võita valimisi 60 või 70 protsendiga. Et mitte kaotad oma legitiimsust, tuleb surve tõttu näiteks tõstatada põgenike ja sisserändajate küsimus, kui selgub, et riigi elanikud ei soovi neid enam näha. Tuleb välja näidata, et suudad saavutada Euroopaga suure kokkuleppe, saada rohkem raha ja et eurooplased võtavad sind kuulda.

Nii see on, et kõik populistlikud juhid peavad vastutama otse valijate ees, sest võim muutub järjest enam personifitseerituks. Kui midagi ei lähe hästi, siis on süüdi üks isik, mitte terve süsteem.
Jah, see valitsus on ennast nurka mänginud. Nad muutsid poliitilist süsteemi ja on nüüd sunnitud saama valituks 50 protsendi pluss ühe häälega. Nii paljude poolthäälte hankimine teeb kõik väga keeruliseks. Populaarsuse tipul võib inimesed enda taha saada, seejärel ehk ka koalitsiooni taha, aga raskel ajal ei aita enam isegi mitteametlikust liidust. Nii et üles tuleb tõsta muud teemad.

Jah, eks ole iga juhi käitumisele põhjendus, kelle valikud panevad paika ajaloolised ja rahvusvahelised olud ning päevapoliitika.
Kindlasti on Türgil omad põhjendused. Otsuste langetajad istuvad pealinnas ja hindavad maailma. Kui midagi juhtub ja maailmakorralduses tekib tõrkeid, siis tullakse välja “ettenihutatud kaitsega” ja seatakse see kehtivasse poliitilisse seisundisse, mis tekitab uue mõõtme, mille sidemed minevikuga jätavad peaaegu et Lebensraum’i mulje. Kui lisada siia ajalugu, saab taas läbi elada 2023. aastani viivat saja aasta tagust iseseisvussõda.[2] Tõeliseks sõjaks tingimusi pole. Seepärast tuleb midagi luua.

See on küll selline nullsummapõhjendus, mis muudab koostöö teiste riikidega palju raskemaks.
Täpselt nii. Me oleme endiselt pingete leevendamise faasis, aga isegi kui see oleks võinud olla juba nädalate eest, siis seda ei juhtunud. Ja mina nüüd mõtlen: miks? Võtame näiteks USA-Türgi suhted. Need on olnud tehingutepõhised ja on seda aina enam. Türgi on jätkuvalt võtmetähtsusega liitlane selles maailmaosas, aga ostab [Venemaa] S-400 õhukaitsesüsteeme ja nii edasi. Sellist tehingutepõhisust on sallitud juba pikka aega.

Kreeka ütleb välja, et Türgi ei mängi reeglite järgi. Liberaalne mitmepoolne maailmakord ei tähenda kõigest olla NATO liige ja ELi liitumiskandidaat. Liitumiskõneluste kalanduspeatükis, mille üle tuleb Euroopa Komisjoniga läbi rääkida, peab kandidaatriik näiteks omaks võtma ÜRO mereõiguse konventsiooni või ELiga liitumine jääb ära.[3] Samuti puudutab see ühinemist muude konventsioonidega, näiteks Rahvusvahelise Kohtu  ja Pariisi kliimamuutuse kokkuleppega. Türgi räägib praegu Istanbuli konventsiooni hülgamisest, mis käsitleb naistevastast vägivalda. On veel mitmeid asju, mis näitavad, et Türgi ei mängi reeglite järgi. Kreeka on seda sallinud pingeid vaos hoidnud mehhanismide tõttu ja leppinud tehingupõhise käitumisega.

Viimasel ajal on aga Kreekasse  jõudnud arusaam soometumisest. Ateena ei soovi olla [Türgi suhtes] samasuguses positsioonis nagu oli Soome NSV Liidu suhtes. Sellega nad leppida ei saa.

Korra tagasi S-400 ostu juurde, täpsustagem, et kas mitte ei ole Kreekal endal S-300 Kreetal?
Jah, on, need jõudsid Kreekasse Küproselt, kelle ost tekitas piirkonnas suuri pingeid. Lahendus leiti 1998. aastal, kui need pingete leevendamise käigus otsustati toimetada Kreetale. Raketid pandi seal lattu ja neid ei ole oma neliteist aastat testitud.

Olen täheldanud, et need, kes kujundavad Türgi välispoliitikat, tunnevad, nagu nad peaksid kiiresti reageerima muutuva maailmakorra tingimustele või nad jäävad kaotajateks. Sageli kõneldakse ju USA mõju vähenemisest ja ELi nõrgenemisest. See on seotud seisukohaga, millele oma välispoliitikas on asunud Washington.
Võib-olla on Türgi reageerinud teistest kiiremini selgitamaks, millised on nende huvid. Nad võivad mõelda: ”Mida tähendab meile kui keskmise suurusega riigile plaan saada energiakeskuseks?” Erdoğan ütleb, et Türgi on ülemaailmse haardega toimija, nii et tegu on võimu projitseerimisega. Sama valitsus tarvitses varem üsna teistsugust välispoliitikat. Selle taga seisis eliit. Nüüd on riigisisesed probleemid hakanud avaldama mõju välispoliitikale ja sellesse on tõmmatud ideoloogilisi teemasid. Välispoliitika muutuseni on viinud paljude tegurite kombinatsioon.

Jah, meie ees on avanenud strateegiline tühimik. Mitmepoolne maailmakord, mis pandi paika pärast Teise maailmasõja lõppu, muutub. Riik, mis seda korda alal hoidis, oli USA, mis nüüd on hakanud oma osas kahtlema, mille tulemus on pöördumine Aasiasse. See tühimik on eriti süvenenud president Trumpi sammude tõttu.
Türgi on seda omal moel tõlgendanud ja püüab tühimikku täita oma huvidega. Pärast Ühendkuningriigi lahkumist on Prantsusmaa Euroopa Liidu ainus tõeline sõjaline jõud, kes peab ennast USA kõrval jõu tagajaks Vahemerel. Lisaks soovivad nad müüa relvi ja Kreeka on valmis neid ostma.

Prantsusmaa lennukikandja Charles de Gaulle[4] jõuab esimest korda Vahemerre, mis saadab jõulise signaali. Prantsusmaa ütleb sellega Türgile: “Me soovime läbi rääkida, aga ainult heauskselt.” Ankara tegutseb omal vastutusel.[5]

Türgi valitsus on kahtlemata muutumas isepäisemaks. Te kirjutasite ühes artiklis, et kui selliseid mehhanisme nagu NATO ja ELi liitumiskõnelused ei oleks, sarnaneksid Kreeka-Türgi suhted Türgi suhetele mõne muu naabriga, näiteks Iraagi ja Süüriaga.
Helsingist peale [Euroopa ülemkogu 1999] on Kreeka ja Ühendkuningriik kõige innukamalt toetanud Türgi liitumist ELiga. Kreeka ametlik poliitika pooldab seniajani Türgi ühinemist. Mõeldakse, et kui nad hakkavad meiega sarnanema, siis mõistame üksteist paremini. Kui liitumine blokeerida, siis pole ka eriti millegagi mõju avaldada. See tuleks Türgi majandusele kasuks, sest agentuurid on riigi reitingut viimasel ajal alandanud ja majandus kannatab. Kokkulepe tekitaks Türgi suhtes suuremat usaldust, turism edeneks ja võib-olla ei oleks Volkswagen näiteks lükanud edasi otsustamist 1,5 miljardi euro suuruse investeeringu üle.

Kreeka peab seetõttu nõudma, et ka tegutsemisreeglid oleksid kirja pandud ka Saksamaa välja pakutud alternatiivis liitumisele ehk pakettlepingus, mis hõlmab põgenikke, tolliliitu ja viisarežiimi leevendamist.

Arvatakse, et maagaasi kasutatakse järgmise 50-60 aasta vältel sillana üleminekul puhtamale energiale. Süsivesinikud on Türgile suur probleem, eriti kui pidada silmas, et Briti huvide tõttu kaotasid nad 1926. aastal Mandaadi-Iraagile naftarikka Mosuli vilajeti. Praegu on Türgil suur eelarve puudujääk, aina suurenev energiatarve ja soov saada energiakeskuseks. Kas Türgi valitsus peab kiirustama?
Energia on põletav küsimus kõigile: Küprosele, Kreekale … Enamik neist impordib seda. Samuti on neil tarvis tegelda majanduskriisi ja COVID-19-ga. Türgi suurtükikaatri-diplomaatia häda peitub selles, et nii üritatakse luua pretsedenti, saates [uurimis]laevu, nagu Barbaros Hayreddin Paşa ja the Oruç Reis piirkonda, mis rahvusvahelise õiguse järgi neile ei kuulu.

Kas Vahemere idosa, Egeuse mere ja Küprose energiaküsimusi ei peaks üldse ükshaaval eraldi käsitlema?
See pole lihtne. Kui vaadata, mil moel käsitleb Ateena Türgi ohtu ja tegevust, ei saa nad tegutseda üksi ega lasta Küprosel üksi tegutseda. Näiteks on Küprose mandrilaval aastaid rikutud suverääni õigusi. Küpros on väike riik ega suuda (eriti jagatust arvestades) ennast kaitsta, kui Türgi hakkab nende mandrilaval puurima.
Et neid kuulda võetaks, on Kreeka ja Küpros püüdnud anda probleemile rahvusvahelist mõõdet, hankida toetust, mida ongi hakanud tulema. Me ütleme, et kui soovida ELi tegusat edasikestmist – ja EL on ju peamiselt väikeste riikide liit -, siis on meile abiks ainult üksteise toetamine. Nii ütlevad ka kreeklased ja küproslased, et ainuke moodus, kuidas meie, ELi väikesed ja keskmised riigid, sellega üldse toime tuleme, on küsimuse muutmine rahvusvaheliseks. Me vajame väärtusi, norme ja konventsioone, rahvusvahelist õigust, ÜRO mereõiguse konventsiooni ja nii edasi.

Rahvusvaheliseks muutmisel võib olla siiski ka ohtlikke kõrvalmõjusid. Juba praegu on sellesse tõmmatud USA, AÜE, Egiptus, Prantsusmaa, EL ja isegi Venemaa. Kas see ei pane teid muretsema, kui vaadata varisõdu Süürias, Iraagis ja Liibüas? Sugugi mitte kõik need riigid ei pea au sees rahvusvahelist õigust. Kas on võimalik vältida olukorra kiirenevat halvenemist ja kui jah, siis kuidas?
Kreeka ja Türgi erimeelsustele rahvusvahelise mõõtme andmine on ainuke edasiliikumise võimalus Kreekale, mis antud juhul on väiksem osapool. Kreeka-Türgi kontekstis on kaks mõõdet. Esiteks tuleb oma ELi ja NATO partneritele teha selgeks ohud, millega enda arvates silmitsi seistakse. Teiseks tuleb asuda looma koalitsiooni ja tugevdada nii sõjalist kui ka diplomaatilist heidutust. Siin tulevad mängu Egiptus ja AÜE. Siht ei ole alustada konflikti või lasta end sellesse tõmmata, vaid muuta diplomaatiline ja sõjaline mänguväli võrdseks, mis pärsiks teisel poolel punast joont ületada. Üks rahvusvaheliseks muutmise kõrvalmõju on see, et kui pingete leevenemine ja dialoog peaks algama, siis võidakse mõlemat poolt survestada tegema nii tõsiselt võetavaid kompromisse, milleks nad ise suutelised ei oleks.

USA, Prantsusmaa ja Venemaa – kõik kolm ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed – kohalolu piirkonnas annab mõista, kui kõrgele on panused tõusnud ja et rahvusvaheliseks muutumist pole enam võimalik vältida.

Kui Ankara tõkestas NATO kaitseplaani koostamise Balti riikidele ja Poolale, survestades sel moel allianssi tunnistama Türgi tegevust Süürias võitlusena terrorismi vastu, tajuti seda meie piirkonnas Türgi seljapööramisena liitlastele. Kui me vajasime ühtsust Valgevene demokraatiat taotleva võitluse toetamiseks, ütlesid Kreeka ja Küpros, et ei toeta seda, kui kõik ELi riigid ei tunnista nende erimeelsust Türgiga. Mida teie niisugusest suhtlusstrateegiast arvate?

Kreeka talitab nõnda, sest teised ei hooli nende muredest. ELi laienemise ajal, kui ühinesid Balti riigid, ühines Küpros koos teistega, sest Kreeka oli seda nõudnud ja kokkulepe sai sõlmitud. Teised jäid nõusse, sest muidu oleks Kreeka laienemise tõkestanud. Me oleme väikesed riigid ja me sõlmime kokkuleppeid meie vahetute naabritega, kes on juba liikmed, mistõttu Kreeka sooviks oligi quid pro quo. Teie piirkonna riikidele on prioriteet Valgevene. Selle üle tuleks rohkem rääkida ka Kreekas, sest see, mis seal toimub, on üks maailma kaunimaid asju: inimesed soovivad vabadust ja demokraatiat.

Türgi teeb sedasama NATO ridades. Sel moel püüavad nad samuti vähendada Kreeka toetust ELis ähvardustega NATO liikmeskonna seas või kasutades oma vahendeid, kui asi puudutab Venemaad. Häda on selles, et väiksemad ELi riigid püüavad oma välispoliitikas panna rõhku eelkõige lähimatele naabritele, samal ajal kui selleks, et EL võiks tõhusamalt tegutseda, oleks neil tarvis palju terviklikumat poliitikat.

Avame veidi Venemaa tegurit. Kuidas seda Kreekas tajutakse? Me ei vaja kindlasti NATOs kildkondi ega lõhesid, sest selleks võidaks Venemaa. Kas seda aspekti on arutatud Kreeka-Türgi konflikti seisukohalt?
Seda on sellelt seisukohalt arutatud. Kreeka suhted Venemaaga on praegu kõige halvemad läbi kogu ajaloo. Probleem Venemaaga on sama, mis teistegi riikide puhul: nad on endiselt ÜRO julgeolekunõukogu suure viisiku liikmed. Mistõttu tuleb olla eriliselt ettevaatlik. Kreeka tunneb Venemaa pärast väga suurt muret ja on aina paremini hakanud toime tulema nende hübriidsõja kõigi tahkudega.

Te elate Feneris, rääkige õige patriarhiga,[6] kes tunneb, millise õhinaga tegutseb Venemaa riik oma kiriku kaudu. Nad püüavad mõjutada Jeruusalemma, Aleksandria ja teisi patriarhaate. Venemaa ohust ollakse teadlik. Mõne aasta eest saadeti esimest korda ajaloos Kreekast välja kaks Venemaa diplomaati tegevuse eest, mis ületas tuntavalt nende volituste piire.

Miks lubab Kreeka Venemaa laevu teel Süüria baasidesse läbi oma vete?
Nad hoiavad venelastel silma peal, aga ega nad rahul ei ole, et need Egeuse mereski seilavad. Loomulikult on avalikkuse silmis Türgi palju suurem mure, aga Venemaa lõhestav roll on kõigis arutlustes aina enam esile kerkinud. See on siiski võtnud tublisti aega. Venemaa on oluline siis, kui asi puudutab Küprost. ÜRO julgeolekunõukogu peab iga poole aasta tagant üle vaatama UNFICYPi [1964. aastast tegutsevad ÜRO rahuvalvejõud Küprosel] mandaadi, nii et seal tuleb hoolikalt tasakaalu hoida.

Ma tahaksin siia lisada, et viimastel aastatel on Kreeka Türgi tegevuse tõttu hakanud rohkem läände pöörduma. Venemaa tähtsus Kreeka poliitilises elus pole kaugeltki nii suur, kui paljud arvavad. Ameerika on pöördunud Kreeka poole kaitselepingute uuendamiseks, eriti just Türgi nurjunud riigipöörde ja sellele järgnenud sündmuste järel. Washington ei ole kindel, kui kaua suudab Türgi veel olla rinderiik. See tingiski aasta algul kaitselepingu, mille Kreeka parlament ratifitseeris ja millega täiendati USA kohalolekut Kreetal, isegi Alexandroupolise sadamas. Samuti on Kreeka väga selgelt pööranud ennast ELi poole ja toetab selle geopoliitilisi taotlusi, mis on senise aeglase kulu asemel soovimas tõusta tõeliseks jõuks.

Kas sellised “jõumehed” nagu Türgi president saavad endale lubada taganemist? See näitaks neid nõrgana ja seda nad riigisiseselt ju lubada ei saa. Muutuv rahvusvaheline kord samal ajal annab niisugustele juhtidele täieliku eluõiguse.
Jah, kuidas panna jõumees taganema? Tal tuleb näidata, et esimesena astus tagasi teine pool.  Jõumeeste valikud on piiratud, näiteks ei saa nad lubada ühiskonnas korralikku debatti. See on osa probleemist: pingete leevendamine tähendaks, et Kreeka tõmbab laevad tagasi, ja siis ütleb Erdoğan, et meie teeme seda ka. Aga seda ei juhtu.

Üks nii Kreeka kui ka Türgi poliitilist kultuuri iseloomustav joon on enda kujutamine teiste ohvrina. Türgi on tohutu potentsiaaliga riik ja minu meelest on veider, et juhtkonnas paistab seniajani valitsevat tunne, et rahvusvaheline üldsus teeb neile liiga. Praegune valitsus tunneb tarvidust enda kaitseks oma piiridest väljaspool rünnata, samal ajal riigisiseses retoorikas ennast ohvrina kujutades.
Tõesti, nii see on. Ma usun, et siin on tegemist ääreala-mõtlemisega. Mõlemad on Euroopa ääremaad, mis justkui ei kuulu niisiis õieti Euroopa süsteemi. Mõlemal pool valitseb alaväärsuskompleks. Kreeka on väiksem ja nõrgem, aga ka siin Türgis võib näha, et türklasi vaevab samasugune alaväärsustunne.

Kreeka arutelud on õige huvipakkuvad: seal on kerkinud küsimus, kas me ikka kuulume läände, mille kõrval figureerib arvamus, et kreeklastel pole vendi ja me oleme maailmas ihuüksi. See narratiiv püsib senini elus, ehkki juba 1970. aastatel alustas Karamanlis arutelu Kreeka koha üle läänemaailmas. Sellele järgnesid püüdlused saada ELi liikmesriigiks.

Mida ütlevad aga türklased? “Türklase parim sõber on teine türklane.” See on täpselt sama mentaliteet: me oleme ihuüksi ega saa kedagi usaldada, kõik tahavad meile kahju tekitada ja meie maad tükeldada. Selles mõttes on siin rohkelt paralleele, kuigi nüüdisaja Türgi ei ole kaotanud ühtegi sõda – iseseisvussõjas saavutati ju võit kreeklaste ja koloniaalriikide üle.

Türgis puudub praegu küll avalik arutelu, aga omamoodi paradoksina paranes AKP esimesel võimuperioodil ühiskondlik väljendusvabadus seninägematus tempos. Nüüdseks tundub, nagu oleks üldsuse tõekspidamistel ja poliitilistel narratiividel sootuks teine elu.
AKP on kahtlemata võimuletulekust alates üüratult edendanud Türgis ühiskondlikku õiglust. Türgi ei ole kunagi olnud demokraatlik, aga oli muutumas demokraatlikumaks. AKP avas ühiskonna. Kemalism oli kaasa toonud jagunenud ühiskonna, mille segmendid omavahel ei suhelnud, mis tuli kasuks võimul olevatele rühmadele. Nüüdseks on asjad muutunud, riigi vastu astuda on raske. Julgust protestida on järjest vähem ja see ei ole teatavasti ühelegi ühiskonnale tegelikult kasulik.

Samal ajal näitas Metropolli küsitlus, et enamik Türgi kodanikke (59.7% küsitletutest) eelistaksid vaidluses Kreekaga Vahemere idaosa üle diplomaatilist lahendust. Võrdluseks pooldab sõjalist lahendust 31,7% ja küllap ei üllata, et need on põhiliselt AKP ja MHP toetajad.[7]

Lisaks mainigem, et ligikaudu 69% kreeklasi kaldub pooldama dialoogi ja kõigest 28,3% on selle vastu.[8] See on sarnane Türgi avaliku arvamusega. Eks vaatame, äkki keegi Türgis heidab neile tulemustele pilgu ja astub avalikkuse eelistust arvesse võttes sammu tagasi. Igal juhul on elulise tähtsusega hoida seda meeleolu, enne kui suundumus pöördub, seda just pingete leevendamise ja dialoogi käivitamise varal.

Kuid võtkemgi lõpetuseks positiivsem toon. Millised usaldust suurendavad mehhanismid võivad olla võimalikud? Kas näiteks Küpros võiks pakkuda Euroopa Liidule välja türgi keele ELi ametliku keelena?
Ma usun, et võiks. Sel võiks olla kumulatiivne efekt. Samuti võiks see avaldada positiivset mõju Türgi suhetele ELiga. Põhjenduseks saab tuua, et Küprose põhiseaduses on kirjas kaks riigikeelt, kreeka ja türgi keel. Ma usun, et sellest oleks kasu ja et Küprose valitsus teab seda. Ent praegustes oludes on see keeruline: nad samastavad Türgit selle juhtkonnaga. Lisaks läheks see parasjagu maksma, sest kui liikmesriik teeb ELile uue ametliku keele ettepaneku, tuleb neil tasuda kaasnevad kulud, näiteks tõlkimiseks. Aga see on ikkagi võimalik.

Küprosel on teisigi ideid, näiteks ühine tagatisfond kogukondade vahel peetavate kõneluste tarbeks. Aga nad ei soovi nendega välja tulla praegu, mil Türgi kurdab võimalike energiaallikate võrdse jagamise üle.

Kui veel lootusrikkama poole peale jääda, siis ei olegi ju Kreeka-Türgi suhted kõigest hoolimata nii ainiti must-valged. Vastastikuse suhtlemise kohta on rohkelt näiteid, mis paraku kipuvad jääma nüüdisaegse ajakirjanduse filtrite varju.
Tõepoolest. Ma tulin esimest korda Türki 2003. aastal koos hispaanlasest sõbraga, kes vajas riiki sisenemiseks viisat. Minul, kreeklasel, seda vaja ei läinud. See jahmatas teda. Kui me riiki sisenesime, nägime Atatürgi lennujaamas suurt plakatit Kreeka ja Türgi lipuga, sest need riigid taotlesid parajast ühiselt Euroopa jalgpalli meistrivõistluste korraldamist. Mõelda vaid, see oli meie ühine taotlus! Me ei võitnud konkurssi, aga me olime seda üheskoos teinud, Minu sõber oli väga üllatunud ja ma ütlesin talle: “See, et meil on probleeme, ei tähenda veel, et me üksteisega ei räägi!” Mulle meeldib seda näidet tarvitada, sest levivad tõsised väärarusaamad. Me oleme naabrid, meie ajalugu on läbi põimunud ja igati seotud ja see ei tähenda üldsegi, nagu meie vahel poleks dialoogi.

Kui ma ütlesin isale, et teen intervjuu kreeklasest professoriga, kes on juba aastaid Türgis õpetanud politoloogiat ja rahvusvahelisi suhteid, oli ta vapustatud. Ta reageeris sellele nii: Türgis töötav kreeklane ja ikka veel elus? See on päris kurb, et poliitilised erimeelsused jätavad kõik muu varju.
Jah, viimased kakskümmend üks aastat on kestnud leppimispoliitika, kuigi nüüd näib see olevat lõppemas. 1999. aasta paradigmavahetus liikuda edasi sai ära otsustatud ja see seoti Türgi taotlusega saada ELi liikmeks. Kreeka loobus liitumist tõkestamast, mis tõi kaasa kodanikuühiskonna kaasatuleku kõigil tasanditel. Ma ei oleks Türgis, kui lepitusprotsessi poleks olnud. Minusugused inimesed tulid ja hakkasid tööle Türgi ülikoolides, õpetades isegi selliseid aineid nagu rahvusvahelised suhted ja välispoliitika.

Kuigi hoog on aja jooksul vähenenud, tuli kreeklasi siia jätkuvalt majanduskriisi ajal ja nad suutsid panna oma lapsed türgi keelt õppima, et nende ees avaneks rohkem väljavaateid. Akadeemiline dialoog on kogu aeg käinud ja eks teadlased ole alati tahtnud koostööd, olgu enne leppimisprotsessi, selle ajal või pärast seda. Nii mina kui ka teised kreeklastest teadlased on hõlmatud meie meeskondadesse ülikoolides ning mina panustan oma aega Kreeka-Türgi ühistegevusse. Ma isegi juhin Kadir Hasi ülikoolis üht Türgi asutust: Rahvusvaheliste ja Euroopa uuringute keskus. Seal on uurimisprojekte, mõttekodasid ja uurimiskeskusi, kuid ka näiteks käivitasin Kreeka-Türgi noorte juhtide sümpoosioni,[9] kus me arutame, kuidas dialoogi edendada. Ma näen huvi mõlema ühiskonna elementides. Suurem osa rahvusvaheliste suhetega tegelevast kogukonnast on mõõdukas, nad soovivad üksteisega suhelda. Ma tunnen muret, et need sidemed võivad katkeda, kui isegi mõõdukad intellektuaalid jõuavad natsionalistlikele seisukohtadele. Dialoogi on tarvis enam kui kunagi varem.

Minu käest päritakse tihtipeale, kas mu juured on siin. Paljudel kreeklastel ongi, kas siis seetõttu, et nad on elanikkonna vahetuse käigus ümber asustatud või mõnel muul põhjusel. Minul ei ole, ma lihtsalt mõistan ja hindan meie sidet. Mina olen siin uudishimust.

Kas nad on üllatunud, et te eelistate lähtuda analüütilisest seisukohast? Nii lihtne oleks ju eelistada lihtsalt “kohutava türklase” narratiivi?
“Türgi on agressiivne” on korduv narratiiv. Kreeka kodanikuna saan ma sellest teataval määral aru, aga selle juures ei tasu peatuda – parem analüüsigem seda! Kui kõneletakse näiteks Erdoğanist ja tema Uus-Osmani unelmast, siis võiks küsida, et kas me pole liialt lühinägelikud? Kui me lausume pelgalt “agressiivne” ja “Uus-Osmani”, tekitame analüütilise tupiku. Ma ei usu, et see narratiiv minu maale kasuks tuleks – me peame olema suutelised palju rohkemaks. Puhtalt Kreeka kodaniku vaatenurgast võib Türgi olla revisionistlik, aga selgitagem seda, püüdkem mõista, milline sisemine ratsionaalsus ses on ja millist pole. Mõistmine annab meile võime astuda kindlamaid samme, langetada paremaid otsusi, tegutseda paremini.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

 

[1] Vt gr.usembassy.gov/ambassador-pyatts-remarks-at-dikt…

[2] 29.  oktoobril  2023 möödub sada aastat Türgi vabariigi väljakuulutamisest.

[3] Siin viidatakse acquis communitaire’ile, ELi õiguse aluseks olevale seadusandluse ja kohtuotsuste koondkogumile. See on jagatud 35 peatükki, mille üle kandidaatriik peab pidama läbirääkimisi – Toim.

[4] www.naval-technology.com/projects/gaulle/.

[5] yetkinreport.com/en/2020/09/15/turkeys-road-to-dip….

[6] Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat asub Istanbuli Feneri linnaosas.

[7] Turkey’s Pulse – August 2020, www.metropoll.com.tr/research/turkey-pulse-17/1867.

[8] www.tanea.gr/2020/09/05/politics/isxyro-provadisma… (kreeka keeles).

[9] www.khas.edu.tr/en/haberler/greek-turkish-young-le….