Rootsi on sisemajanduse kogutoodangu ja rahvaarvu poolest Põhja- ja Baltimaade suurim riik. Käesolevas kirjutises uuritakse möödunud aasta julgeoleku- ja riigikaitsesündmusi, mis mõjutasid nii Rootsit kui ka selle naabreid Põhjalas ja Baltikumis, kellest enamik kuulub Euroopa Liitu ja NATOsse. Erilist tähelepanu pööratakse neile julgeolekuaspektidele, mis esmapilgul võivad tunduda puhtalt riigisisesed, aga mida peetakse oluliseks ka Tallinnas, Riias ja Vilniuses.
Möödunud aastal puhkes Rootsis elav arutelu julgeoleku- ja kaitsepoliitika küsimuste üle, mille keskmes olid kolm peamist teemat: Venemaa üha jõhkram käitumine, Rootsi relvajõudude armetu olukord ja traditsioonilise mitteühinemispoliitika tulevik. 2014. aasta lõpuks ei olnud arutelu toonud kaasa veel ühtegi märkimisväärset poliitilist otsust. Pole sugugi selge, miks Rootsi poliitilisel juhtkonnal on läinud vaja üle üheksa kuu aega tegemaks vajalikke järeldusi 2014. aasta algul toimunud Krimmi okupeerimisest ja seadusevastasest annekteerimisest Venemaa poolt. Ei varasem paremtsentristlik Allianss ega äsja ametisse saanud vasakpoolne valitsus ole olnud valmis suurendama kaitse-eelarvet rohkem kui vaid sümboolselt ega kaaluma NATOga ühinemist. See on teravas kontrastis Leedu kaitse-eelarve 32-protsendilise kasvuga 2015. aastal ja võib ahvatleda tegema valejäreldust, et Rootsi on üks neist ainult jutustavatest ja ei midagi tegevatest Lääne-Euroopa riikidest, kes on otsustanud toetuda oma liitlastele, eriti USAle. Kuid mitteühinenud riigina ei ole Rootsil liitlasi, kellele toetuda, vaid ainult partnerid, kellest Venemaa on tahes-tahtmata üks võimsamaid.
Lae alla analüüs: Rootsi julgeolek ja riigikaitse 2014 vaadatuna idast (PDF)
