ÜRO Julgeolekunõukogu seadis oma 2000. aasta resolutsioonis 1325 „Naised, rahu ja julgeolek” eesmärgiks, et konfliktide lahendamisel peab rahvusvaheline üldsus arvestama sooperspektiivi. Otsuse tingis muret tekitav tõdemus, et sõjaliste konfliktide tagajärjel moodustavad enamiku ohvritest tsiviilisikud, kusjuures eriti halvas olukorras on naised, kuna konfliktid suurendavad nende vastu suunatud soolist vägivalda ning piiravad naiste ligipääsu tervishoiule, haridusele, majandus- ja poliitilisele tegevusele.
Tänaseks on diskussioon naiste rollist riigi turvalisuse tõstmisel, sealhulgas osalemisel jõustruktuurides, paljudes riikides hoogustunud. Nii näiteks on Norra kehtestanud kohustusliku ajateenistuse meestega võrdsetel alustel ka naistele ja kasvatanud naiste osaluse 30%-ni ning USA ja Suurbritannia on avanud uksed naistele kõikidesse väeliikidesse ja üksustesse. Tänapäeva kriisi- ja konfliktiolukorrad nõuavad laiemat lahenduste valikuspektrit, mis võimaldaks kiiresti ja oskuslikult reageerida. Naiste aktiivsem kaasamine, nende potentsiaali ja teadmiste kasutamine kaitseväelistes tegevustes aitab suurendada konkurentsi ning leida võimekaid talente lisaks meestele ka naiste hulgast. Samal ajal annavad kaitseväes omandatud oskused naistele võimaluse toimetulekuks kriisi- ja konfliktiolukordades.
Lae alla: Naised eesti kaitsestruktuurides – motivatsioon ja väljakutsed (PDF)
