Kreml ei väsi väitmast, et NATO üritab Venemaad «sisse piirata», «nihutab (oma) infrastruktuuri Venemaa piiridele», «provotseerib võidurelvastumist», «rikub regionaalset tasakaalu» Arktikast Musta mereni jne. Kas need ongi NATO eesmärgid ja kas Venemaad on üldse võimalik «sisse piirata»?
Kreml ei väsi väitmast, et NATO üritab Venemaad «sisse piirata», «nihutab (oma) infrastruktuuri Venemaa piiridele», «provotseerib võidurelvastumist», «rikub regionaalset tasakaalu» Arktikast Musta mereni jne. Kas need ongi NATO eesmärgid ja kas Venemaad on üldse võimalik «sisse piirata»?
2014. aastani, mil «idarinde» liitlased – Eestist Bulgaariani välja – olid juba olnud vähemalt kümme aastat NATO liikmed, ei arutatud NATOs tõsiselt mingeid kollektiivkaitse plaane, rääkimata suurõppustest ja liitlaste ettenihutatud kohalolekust nendes riikides. Isegi Balti riikide rahuaegse õhuturbemissiooni laiendamist (st renoveeritud ja kaasajastatud Ämari õhuväebaasi kasutuselevõtmist) ei peetud otstarbekaks, mõistagi eelkõige poliitilistel põhjustel, et mitte «liigselt» Venemaad ärritada.
Põhja-Atlandi allianss oli selleks ajaks hõlmanud kümmet uuemat liikmesriiki peamiselt poliitilises võtmes. Sõjalises plaanis seisnes nende integratsioon alliansiga osalemisest suurtes operatsioonides (eelkõige ISAF Afganistanis, kuid ka KFOR Kosovos) ning teatud ametikohtade täitmises pea eranditult «vanas NATOs» asunud sõjalistes struktuurides.
Loe edasi: Postimees
