2014. aasta veebruari lõpus toimunud Krimmi annekteerimine tõstatab rea küsimusi Eesti kaitselahendi adekvaatsusest. Krimmis paiknenud strateegiliselt tähtsad objektid hõivati Vene Föderatsiooni vägede poolt väga kiiresti. Eelmisel aastal kinnitatud riigikaitse arengukava kohaselt on Eesti kiirreageerimisvõime puudulik. Arengukavas kavandatud lahendused ei kõrvalda aga põhilist probleemi: agressiooni puhkemisel ei pruugi kaitsevägi olla suuteline reageerida piisavalt kiiresti ja piisavas mahus, kuna reservväe mobiliseerimine on aeganõudev.
Sõjalise riigikaitse puhul on jätkuvalt põhiküsimus rõhuasetuses: kaitseväe reageerimiskiirus versus kvantiteet. Eestil pole võimalik idanaabrit massiga lüüa, vaid peab keskenduma kvaliteedile. Krimm näitab, et koheselt kasutatavad üksused peaks olema prioriteet.
Selleks on mitmeid võimalusi. Mõnevõrra parandaks olukorda ajateenijate arvu jaotamine ühtlasemalt üle aasta, et igal ajahetkel saaks rakendada ka osa ajateenijaid. Kindlasti peaks aga kaaluma ka laiaulatuslikumaid muudatusi suurendades elukutseliste kaitseväelastega mehitatud üksuste arvu mobiliseeritavate üksuste arvelt. Teine võimalus on pikendada ajateenistuse kestvust selliselt, et ajateenijatest koosnevad kokku harjutatud üksused ei määrata koheselt reservi, jättes need mõneks ajaks teenistusse. Ka Kaitseliidus tuleks eelkõige arendada kõrges valmiduses olevaid allüksusi, mille väljaõppetase ja varustus võimaldab neid tulemuslikult kasutada ka vastase parimate üksuste vastu.
Lae alla: Krimmi sündmuste õppetunnid Eesti riigikaitsele (PDF)
