USA president Donald Trump on pidevalt rõhutanud, et USA kulutab „ebaõiglaselt“ suure osa oma kaitse-eelarvest – mis on maailmas konkurentsitult suurim ja moodustas 2016. aastal ligikaudu 600 miljardit dollarit – Euroopa kaitsmisele. Samas ei ole tema väitel enamik Euroopa liitlastest täitnud (või koguni võtnud kohustust hakata lõpuks täitma) NATO nõuet, mille kohaselt peavad liidu liikmed kulutama kaitsemeetmetele vähemalt kahele protsendile oma SKTst.
Isegi 17. märtsil Valges Majas Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga kohtudes ning NATOt ja Saksamaad Afganistanis võetud juhirolli ja Ukraina konflikti lahendamiseks tehtud töö eest kiites ei suutnud president Trump jätta säutsumata, et Saksamaa võlgneb NATOle suuri summasid ning Ameerika Ühendriikidele tuleb tasuda rohkem võimsa ja väga kalli kaitse eest, mida too Saksamaale pakub. Vastuseks ütles Saksamaa kaitseminister Ursula von der Leyen, et NATOs ei eksisteeri võlakontosid. Ta märkis, et Saksamaa kaitse-eelarvest rahastatakse ka ÜRO rahuvalve- ja muid missioone, samuti panustatakse terrorismivastasesse võitlusse, sealhulgas USA juhitavasse ISISe vastu suunatud koalitsiooni. Teisisõnu, Saksamaa ei võlgne USAle mitte midagi. Lisaks sellele selgitas omapoolsetes rohkelt tsiteeritud säutsudes USA endine suursaadik NATO juures Ivo Daalder, kuidas liit toimib (ka rahalises mõttes), vihjates üsna selgelt, et president Trumpil ei ole NATOst aimugi.
Hea uudis on see, et president Trump on viimaks ometi (ja loodetavasti alatiseks) lõpetanud niisuguse retoorika kasutamise, millega nimetas liitu iganenuks, ning tunnistanud NATO tähtsust. Halb uudis ei seisne mitte selles, et Trump utsitab jätkuvalt Euroopa liitlasi oma kaitse-eelarveid suurendama ja viima neid kooskõlla kahe protsendi nõudega – rõhutas seda korduvalt ju juba tema eelkäija Barack Obama –, vaid viisis, kuidas ta seda teemat käsitleb. Kui meenutada Trumpi valimiskampaania käigus pillatud märkusi, siis näib, et ta loob 5. artikli täitmise ja kahe protsendi nõude vahele väga lihtsakoelise, kuid ühtlasi ülimalt ohtliku seose – kui sa ei „maksa“ kaht protsenti oma SKTst, siis ära oota USA kaitset 5. artikli järgi. Teisisõnu võrdsustab Trump sisuliselt kollektiivse julgeoleku kohustuse – NATO tegeliku raison d’être’i ja alustala – kahe protsendi nõudega, kirjutades nii 1949. aasta Põhja-Atlandi lepingu põhimõtteliselt ümber. Niisugune järsult äriline lähenemisviis sobiks suurepäraselt mõnesse muusse olukorda (võib-olla nn katuserahaga tegeleva perekonna tegevusse), kuid kindlasti ei sobi see niisuguse lääneriikide valitsustevahelise organisatsiooni puhul nagu NATO. Teatud määral sarnane võiks olla ELi liikmesriikide kohustus hoida oma riigieelarve puudujääk alla kolme protsendi piirmäära. Aga isegi selle kohustuse puhul, mis on õiguslik ja mitte poliitiline, on solidaarsuse ja Euroopa Liidu tugevuse tagamiseks tehtud kompromisse.
Ja veel – üksnes NATO kollektiivse kaitse säilitamiseks ja tugevdamiseks Euroopas tehtud kaitsekulutuste (sh USA kantud kulude) summa väljaarvutamine võiks olla küll huvitav mõtteharjutus, kuid poliitiliselt ja praktiliselt oleks see täiesti asjatu töö. Sellegipoolest asugem korraks sellele teele, et vastata president Trumpi küsimusele (selle kohta, kes on kellele võlgu). Heidame seejuures hetkeks kõrvale tõiga, et on olemas liiga palju asju, mida ei saa otseselt mõõta, kui neid üldse on võimalik rahandusterminitesse panna (nt kõikidele liitlastele katastroofiliste tagajärgedega üleilmse konflikti ärahoidmine, tuumaheidutuse tagamine jne).
Esiteks, USA kulutab vaid murdosa oma üüratust kaitse-eelarvest Euroopale. Ameerika Ühendriikide sõjaline kohalolu ja tegevus välisriikides maksab aastas hinnanguliselt 100 miljardit dollarit. Me saame tuletada Euroopale kuluva ligikaudse osa USA relvajõudude Euroopa väejuhatuse alluvusse määratud sõjaväelaste arvust. USA on küll sel aastal saatnud Euroopasse lisajõude, kuid Ameerika Ühendriikide sõjaväelaste ja baaside koguarv mujal maailmas – sealhulgas Ida-Aasias – on oluliselt suurem kui vanas maailmas: Euroopas on ligikaudu 60 000 sõjaväelast kokku umbes 150 000 maailma eri paikadesse teenistusse saadetud sõjaväelasest. On tõsi, et USA on suurendanud oma rahastust Euroopa julgeoleku tugevdamise algatusele (800 miljonilt dollarilt 3,4 miljardi dollarini 2017. aastal, kusjuures see peaks katma eelkõige USA armee kolmanda soomusbrigaadi lahinguüksuse paigutamise Poola). Samas on ka paljud Euroopa liitlased suurendanud oma kaitse-eelarvet vastusena vajadusele kollektiivset kaitset tõhustada. Näiteks Eesti kulutab kaitsele isegi rohkem kui eesmärgiks seatud kaks protsenti, et kanda vastuvõtva riigi täiendavaid toetuskulusid seoses liitlaste suurendatud kohalolekuga tema territooriumil.
Pealegi on Euroopasse paigutatud USA sõjaväelasi kasutatud Afganistanis ja neid võidakse kasutada teistes tulevastes piirkonnavälistes operatsioonides, mis ei ole otseselt Euroopa liitlaste kollektiivse kaitsega seotud. USA mereväe kuues laevastik Vahemerel ei kata mitte üksnes Euroopa lõunatiiba, vaid see peaks tegutsema ka MENA1piirkonnas, sealhulgas Iisraeli kaitsel. Seetõttu on peaaegu võimatu arvestada välja täpset summat, mille USA igal aastal kulutab vahetult ja ainult Euroopa liitlaste kollektiivseks kaitseks. Kuid samas näib, et see summa ei ületaks suure tõenäosusega ei Saksamaa, Ühendkuningriigi ega Prantsusmaa aastast kaitse-eelarvet ning kohe kindlasti mitte kõikide Euroopa liitlaste koondeelarvet.
Seega on kahe protsendi nõue ainus mõistlik ja otstarbekas võimalus liitlaste rahalist panust mõõta, pöörates erilist tähelepanu kulutuste sisule. Seda nõuet ei tohiks keegi kasutada, et seada kahtluse alla ühegi liitlase poliitilist kohustust toetada kollektiivset kaitset või õõnestada NATO kui terviku rolli liitlaste kaitsel.
______
1 Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika.
