juuni 28, 2021

Dialoog Venemaaga. Venemaa peab oma Läänele suunatud poliitikat muutma

Saul Loeb/Pool Photo via AP/ Scanpix
U.S. Secretary of State Antony Blinken, left, greets Russian Foreign Minister Sergey Lavrov, right, as they arrive for a meeting at the Harpa Concert Hall in Reykjavik, Iceland, Wednesday, May 19, 2021, on the sidelines of the Arctic Council Ministerial summit. (Saul Loeb/Pool Photo via AP)
U.S. Secretary of State Antony Blinken, left, greets Russian Foreign Minister Sergey Lavrov, right, as they arrive for a meeting at the Harpa Concert Hall in Reykjavik, Iceland, Wednesday, May 19, 2021, on the sidelines of the Arctic Council Ministerial summit. (Saul Loeb/Pool Photo via AP)

Moskva taasaktiveerunud välispoliitika ja President Vladimir Putini mittedemokraatlik valitsus lõpetasid 1990ndatel aastatel võimalikuks osutunud võrdlemisi sõbralikud suhted Venemaa ja Lääne vahel. Seitsme aasta jooksul, mil Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas kurnamissõda Ukraina vastu, on Atlandi-ülese piirkonna julgeolekuolukord järjekindlalt halvenenud. Kreml on näidanud Lääne vastu üles vaenulikkust, kriise ja julgeolekuprobleeme on lahendamise asemel üha juurde tulnud, ja aktiivse konflikti puhkemise oht on tõusnud Külma Sõja aegsele tasemele. Vajadus pingeid leevendada on ilmselge ja tugev, ent Moskva eelistab demonstreerida oma valmisolekut olukordi eskaleerida.

Käesolev raport analüüsib Lääne-Vene suhteid ja pakub välja, kuidas Venemaaga dialoogi pidades edasi liikuda. Raport pakub Venemaa ja NATO ning Euroopa Liidu vaheliste suhete analüüsi, erinevate lääneriikide ja Venemaa kahepoolsete suhete ülevaadet, kiirpilku Hiina rollile, ja Lääne-Vene suhete peamiste huvide ja murekohtade hinnangut.

Autor teeb ettepaneku, et Lääs peaks püüdlema puhtalt pragmaatilisel alusel suhte poole, selle asemel, et katsetada järjekordset suheteparandust ja soovitab Läänemaade otsutajatele, et nad peaksid:

  • jätma suhetes Venemaaga kõrvale võimaliku uue alguse mõtte. Tuleb välja arendada kontseptsioon, mille eesmärgiks on luua uus alus Vene-Lääne suhetele, mis rahuldab Lääne julgeolekuhuvisid ja toob Venemaa läbirääkimiste laua taha;
  • nõustuma, et NATO ja EL peaks töötama välja ühise tervikliku lähenemise Venemaale;
  • aktsepteerima, et ei ole vajadust tõmmata subjetiivseid või meelevaldseid ‘punaseid jooni’, mis ahvatleks Venemaad neist üle astuma. Piisab sellest, kui Kremlile pidevalt meenutada tema ÜRO põhikirjast lähtuvaid kohustusi, OSCE dokumendid ja teised juriidilised ning poliitilised dokumendid ongi need ‘punased jooned’, mida Venemaa ei tohiks ületada;
  • jätkama heidutust ja kaitset Euroopas, eriti NATO idatiivas. NATO (ja liikmesriikide) strateegiline kommunikatsioon, mis koosneb nii poliitilistest väljaütlemistest kui sõjalisest ja kaitsetegevusest, peaks olema paremini koordineeritud ja kalibreeritud;
  • pakkuma välja uue “Normandia formaadi”, kus osaleks EL, USA, Ukraina ja Venemaa. Lääneriigid – mitte Moskva – peavad otsustama, kes esindab Läänt;
  • vältima edaspidi võimuvaakumeid, mille täidaks Venemaa. Lääneriigid peaks jätkuvalt selgelt toetama demokraatlikke valitsusi ja jõudusid ning tooma olulised teemad ÜRO Julgeolekunõukokku ja seotud asutustesse. Süürias ja Liibüas tehtud vigu ei tohi korrata;
  • püüdlema solidaarsuse poole nii palju, kui reaalsus vähegi lubab. Kreml otsib Lääne ühtsuses pragusid ja ekspluateerib neid. Sanktsioonid on lisaks kaitse- ja julgeolekumeetmetele Lääne võtmetööriist, kui Venemaa eirab rahvusvaheliselt kokkulepitud käitumisnorme;
  • olema rohkem valmis ja võimeline kaasama Hiinat (ja teisi BRICSi maid nagu India ja Brasiilia) aidates läbi kukkunud riike ühiselt üles ehitada. Kreml tunneb siis tõenäoliselt tugevamalt vajadust Läänega suhteid parandada; ja
  • keelduma Venemaa ettepanekutest vahetada ‘üksteise siseasjadesse mittesekkumise garantiisid’. Sellised mittesekkumise paktid ei tähenda kunagi seda, mis neis kirjas on. Lääne ja Venemaa vaheline dialog jääb äärmiselt keerukaks ja väheviljakaks, kuni Kreml usub, et konfliktide lahendamine nõrgestab Moskva positsioone ja et sage ähvardav sõjalise jõu näitamine on ainus viis, mida Moskva tõsiselt võtab.

 

Kategooriates: Publikatsioonid