Venemaa ja NATO on partnerid terrorismivastases sõjas, teatas Vene president Vladimir Putin allianssi toonasele peasekretärile lord Robertsonile 2003. aasta oktoobri lõpus. „Suhete kvalitatiivne paranemine NATO-ga vastab Venemaa rahvuslikele huvidele ning on kooskõlas [Venemaa] välispoliitilise strateegiaga,“ kõlasid Putini toonased Kremli võlvide all lausutud sõnad.
3.06.2008, Kaarel Kaas
Artikkel ilmus äsja avaldatud Kaitseministeeriumi aastaraamatus.
Venemaa ja NATO on partnerid terrorismivastases sõjas, teatas Vene president Vladimir Putin allianssi toonasele peasekretärile lord Robertsonile 2003. aasta oktoobri lõpus. „Suhete kvalitatiivne paranemine NATO-ga vastab Venemaa rahvuslikele huvidele ning on kooskõlas [Venemaa] välispoliitilise strateegiaga,“ kõlasid Putini toonased Kremli võlvide all lausutud sõnad.1
Ligi kolme aastaga muutus poliitiline õhkkond pea äratundmatuseni ning 2007. aastat hinnati Venemaa ja transatlantilise kogukonna suhetes pea negatiivseima alatooniga perioodiks alates Külma sõja lõpust. Seda jäid märgistama Vene kindralstaabi lubadused sihtida tuumaraketid taas Euroopale – USA raketikaitsesüsteemi elementide võimalikele uutele asukohtadele Poolas ja Tšehhis – , Venemaa väljakutsuva retoorika saatel sooritatud raketikatsetused2, Venemaa strateegilise lennuväe patrull-lendude taastamine Külma sõja ajast pärinevatel marsruutidel3 ning ametliku Moskva korduvad avaldused taas alanud võidurelvastumisest, millele Venemaa kavatsevat Putini sõnutsi adekvaatse vastuse anda.
Tõde on aga see, et uut võidurelvastumist Venemaa ja Lääne vahel hetkel pole ega ka tule – vähemalt ettenähtavas tulevikus. Selliseks väiteks annavad alust kolm seika: esiteks Venemaa sõjaliste kulutuste tase, teiseks muutused strateegilise relvastuse osas ning kolmandaks Vene sõjatööstuskompleksi olukord.
Venemaa sõjalise kulutused on president Putini võimuperioodi jooksul igal aastal suurenenud enam kui 10-e protsendipunkti võrra (2005. aastal isegi 28-protsenti võrreldes 2004. aastaga) kasvades ühtekokku ligi 500 protsenti.4 2006. aastal oli Vene sõjaliste kulutuste mahuks 24,57 miljardit USA dollarit5, 2007. aastal 32,99 miljardit USA dollarit ning peaks käesoleval aastal küündima 40,85 miljardi USA dollarini.6
Kuigi esmapilgul muljetavaldav, ei tohiks nende numbrite hindamisel kaotada perspektiivitaju: Euroopa Liidu kuus suurimat liikmesriiki kulutasid 2006. aastal kaitsele ühtekokku 199,09 miljardit USA dollarit, Ameerika Ühendriigid aga 617,2 miljardit dollarit; aastal 2010 peaks Euroopa Liidu kuuiku kaitsekulutused hinnanguliselt olema 233,83 miljardit dollarit, Ameerika Ühendriikidel aga hinnanguliselt 540,6 miljardit dollarit7.
Ühe sõjaväelase kohta kulutas Venemaa 2006. aastal 3800 USA dollarit, USA aga 190 000 dollarit, Suurbritannia 170 000 dollarit, Saksamaa 94 000 dollarit.8
Selge on see, et sellise mäekõrguse erinevuse puhul sõjalistes kulutustes ei saa mingisugusest võidurelvastumisest selle sõna strateegilises tähenduses juttugi olla.
Venemaa sõjaline eelarve suhtarvuna sisemajanduse kogutoodangusse (SKT) pole viimase kümne aasta jooksul aga mitte kasvanud, vaid pigem vastupidi – kahanenud. 1997.aastal moodustas sõjaline eelarve 5,79 protsenti SKT-st, langes aastal 2000 tasemele 4,29 protsenti SKT-st ning on alates sellest ajast „ujunud“ vahemikus vahemikus 4-5 protsenti SKT-st (aastal 2006 oli vastav näitaja 4,11 protsenti SKT-st)9.
Vene föderaaleelarves on tegemist mahult kõige suurema kuluartikliga pärast regioonide subsideerimiseks kuluvaid summasid10– sõjalised kulutused neelavad eelarvest viiendiku kuni neljandiku11. Seda on mitu korda rohkem, kui föderaaleelarve tervishoiu- ja hariduskulud kokku12.
Venemaa juhtkonnal pole võimalik sõjaliste kulutuste osakaalu märkimisväärselt kasvatada ilma kogu ülejäänud riigisüsteemi pankroti äärele viimata. Seejuures tasub meenutada, et Vene uue presidendi Dmitri Medvedjevi vastutusalaks esimese asepeaministrina olid just sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnaga seonduvad riiklikud arendusprojektid.
Teiseks – Venemaa strateegilise relvastuse hulk mitte ei kasva, vaid kahaneb. See tendents on püsinud kogu Putini presidentuuri vältel (aga ka enne seda) ning ülimalt suure tõenäosusega jääb muutumatuks kuni järgmise kümnendi keskpaigani.
31. detsembril 1999 andis ametist lahkuv president Boris Jeltsin riigipea kohuseid täitma hakkavale Putinile üle 756 maismaal paiknevat ballistilist tuumaraketti, 21 ballistiliste tuumarakettidega relvastatud allveelaeva ning 81 strateegilist pommitajat.13 2007. aasta alguses oli Vene strateegiliste raketivägede koosseisus aga 489 ballistilist tuumaraketti, mereväes 13 ballistiliste rakettidega allveelaeva (neist üks katseplatvormi funktsioonis), strateegilises lennuväes aga 79 pommitajat.14
Järgmise kümnendi keskpaigaks peaksid Vene strateegiliste raketivägede selgroo moodustama raketid SS-27 Topol-M, suurem osa praegusest relvastusest (SS-18 Satan, SS-19 Stiletto, SS-25 Topol) kantakse aga maha. Selle tulemusena kahaneb strateegiliste raketivägede suurus järgmisel kümnendil erinevatel hinnangutel tõenäoliselt 100-200 raketini.15
Strateegilisest allveelaevastikku kuulub hetkel kuus Delta III (Kalmar) ning kaks Typhoon (Akula) klassi allveelaeva, mis on ehitatud vastavalt aastatel 1976-81 ning 1981-89 – nende ekspluatatsiooniressurss peaks otsakorrale jõudma järgmise kümnendi esimesel poolel.16 Uute Borõi-klassi allveelaevade (Projekt 955) relvastusse võtmine aga venib. Hetkel on valmimas küll kolm selle klassi alust, kuid esimene Borõi-tüüpi laev Juri Dolgorukõi lasti vette alles selle aasta alguses ehk kaks aastat ettenähtust hiljem. Lisaks on kogu klassi kasutuselevõtu kohal küsimärk, sest enamik Borõide tarvis välja töötatava raketi SS-NX-30 Bulava katsetustest on läbi kukkunud.17
Vene riiklik relvastuprogramm aastateks 2007-2015 näeb aga strateegilise pommituslennuväe suuruseks järgmise kümnendi keskel ette 50 pommitajat18. Vähenemine peaks tulema vananevate Tu-95MS pommitajate mahakandmise (neid on hetkel relvastuses 64) arvelt, samal ajal peaks iga kolme aasta jooksul lisanduma kaks moderniseeritud Tu-160 tüüpi pommitajat.19 Uute seda tüüpi pommituslennukite ehitamine on vähetõenäoline ning Vene strateegilise lennuväe koosseisus on Tu-160 pommitajaid viimase kaheksa aasta jooksul olnud stabiilselt 15 masinat.20 Praegu Vene õhuväe relvastuses olevad pommitajad (lisaks eelpoolmainituile ka Tu-22M3) jäävad õhuväe ülema armeekindral Vladimir Mihhailovi sõnutsi teenistusse isegi mitte „järgmiseks 20 või isegi 50 aastaks, vaid mõnevõrra kauemaks.“21
See toob meid kolmanda seiga – Vene sõjatööstuskompleksi olukorra – juurde. Näiliselt elab Vene sõjatööstus üle õitsenguperioodi. Sellest kõnelevad näiteks relvastuse ekspordimahud: aastatel 2000-2007 kasvas Vene relvaekspordi maht 3,68 miljardilt USA dollarilt 7,5 miljardi dollarini.22
Ekspordi õitsengu taustal on aga iseloomulik Tu-160 tüüpi pommitajate aktiivse taaskasutamisega väidetavalt kaasnenud probleemid. Nimelt on ja oli Tupolevi lennukiehitustehas eelkõige pommitajate komplekteerija, mootoreid lennukitele valmistati teises tehases ning mitmeid mootorite elutähtsaid detaile omakorda kolmandas. 1990.-ndate aastate alguses lõpetati aga mootoridetailide tootmine ning alates strateegilise lennuväe aktiivsuse järsust kasvust on pommitajate mootoreid remonditud ligi 15 aastat varem lattu valmis toodetud varuosade arvelt – mis nüüd on hakanud aga otsakorrale jõudma sarnaselt Tu-160 mootorite käiguressurssiga.23 Detailide tootmiseks vajalikud joonised on küll olemas, kuid nende valmistamisega tegelenud spetsialistid on vahepeal kadunud nelja tuule poole.
See illustreerib Vene sõjatööstuskompleksi kahte strukturaalselt probleemi: ühest küljest on 1990.-aastate algusest möödunud aja jooksul olulisel määral lagunenud erinevate ettevõtete vahel eksisteerinud koostöö- ja allhankevõrgustik, teisalt on suur osa spetsialistidest lahkunud ning uusi inimesi pole nende asemele koolitatud. Perestroika-aegadel rohkem kui 10 miljoni töötajaga sõjatööstuskompleksi ettevõtetes täna ametis olevate inimeste arv on langenud hinnanguliselt kahele miljonile.24
Vananenud on ka sisseseade: ligi 60 protsenti tootmisliinidest on vanemad kui 20 aastat, ligi 85 protsendi aga vanemad kui 10 aastat.25
Nii kujutabki lõviosa Vene relvajõududele ja välismaistele klientidele tarnitavast toodangust enesest veel Nõukogude Liidu lõpuaastail väljatöötatud relvastusmudelite moderniseeritud-täiustatud mudeleid – näiteks Vene õhuväe uue pommitaja Su-34 väljatöötamist alustati aastal 1986, oma esmalennu sooritas see masin aga 1993. aastal.26Jõudmaks nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt uuele tasemele vajab Vene sõjatööstus olulist investeeringute ja oskusteabe juurdevoolu. Selles suunas on muide hakatud ka tegutsema: tänavu märtsis soetas Prantsuse kontsern Renault näiteks 1 miljardi dollari eest nn blokeeriva aktsiapaki (25 protsenti pluss 1 aktsia) ettevõttes AvtoVaz, mis kuuludes nüüdseks suurt osa sõjatööstuskompleksist koondavasse riiklikku holding-kontserni Rostehnologii annab ka militaarset toodangut.27Tänavu jaanuaris soetas samasuguse Vene lennukitootja Suhhoi aktsiapaketi aga Alenia Aeronautica.28
Igasugune tehnoloogia- ja kapitalisiire vajab oluliste muutuste esilekutsumiseks, mõjule pääsemiseks, aga aega ja seda eriti juhul, kui tegemist on tsentraliseeritud ja inertse keskkonnaga, nagu Vene sõjatööstuskompleks seda kahtlemata on.
Aastad 2007 ja 2008 ei olnud ega saa olema seega uue sõjalise vastasseisu või võidurelvastumise alguspunkt, vaid parimal juhul aeg, millal Vene relvajõudude üldise degradeerumise taustal algas vaikne ja esialgu marginaalne sõjalise võimekuse taastamine. Ning seda eelkõige tavavägede kontekstis: maavägede väljaõppe intensiivsus on tõusnud, Vene õhudessantväed on parimas vormis pärast Külma sõja lõppu ning eliitdiviisid saavad kolme-nelja pataljonikomplekti jagu tanke ja soomukeid aastas.29 Võrreldes aegadega, mil Moskva suutis oma armeele osta aastas kolm-neli uut tanki, on seda võrreldamatult rohkem. Kuid võidurelvastumiseks on seda kaugelt liiga vähe.
Autor väljendab käesolevas artiklis isiklikke seisukohti.
____________
1 Henry Ivanov, Country Briefing: Russia – Quality, not quantity. Jane`s Defence Weekly, 17.12.2003
2 Lääne reaktsioonide osas vt. näiteks – Luke Harding, Russian missile test adds to arms race fears. The Guardian, 30.05.2007
3 Kuigi Vene strateegilise lennuväe patrullidega alustati ametlikult Vladimir Putini käsul ja suure meediakära saatel justkui alles 2007. aasta augustis, taastas strateegiline lennuvägi oma patrull-lennud Atlandi ookeani, Vaikse ookeani ja Põhja-Jäämere kohal Vene õhujõudude juhataja armeekindrali Vladimir Mihhailovi sõnutsi juba 2006. aastal. Nii sooritanud Vene strateegiline lennuvägi eelpoolmainitud piirkondade kohal 2006. aastal rohkem kui 100 patrull-lendu, teatas kindral Mihhailov 2007. aasta jaanuaris – vt. Стратегическая авиация России возобновила полеты над дальними районами Мирового океана – главком ВВС. ИНТЕРФАКС-АВН, 09.01.2007
4 Zoltan Barany, Resurgent Russia? A Still-Faltering Military. Policy Review, February&March 2008
5 The Military Balance 2008. London, IISS 2008
6 Russia’s national defence spending exceeds 40bn dollars – MP. Interfax-AVN, 29.01.2008
7 Briefing: Reflecting change. 2007 Annual Defence Report. Jane`s Defence Weekly, 19.12.2007
8 Barany 2008
9 Military Balance 2008
10 Interfax-AVN, 29.01.2008
11 The Military Balance 2006. London, IISS 2006; The Military Balance 2007, London, IISS 2007; Military Balance 2008
12 Barany 2008.
13 Николай Поросков, В плену мифа. Российская армия: возрождение или деградация. Время Новостей, 12.02.2008; Александр Храмчихин, Игорь Плугатарёв, На повестке дня – создание новой армии. Независимое Военное Обозрение, nr. 4, 08.-14.02.2008
14 Ibid.
15 Mark Galeotti, Breaking loose? Russia flexes muscles as US moves in. Jane`s Intelligence Review, April 2007; Независимое Военное Обозрение, nr. 4, 08.-14.02.2008
16 Jane`s Defence Weekly, 17.12.2003
17 Время Новостей, 12.02.2008
18 На реализацию госпрограммы вооружения, рассчитанной на 2007-2015 годы, планируется направить около 5 трлн рублей – Сергей Иванов. ИНТЕРФАКС-АВН, 07.02.2007; vt ka kaitseminister Sergei Ivanovi ettekande kohta Vene Riigiduumas 07.02.2007 väljaandes Российское военное обозрение, nr.3 2007.
19 Каждые три года ВВС России будут получать два новых или модернизированных самолета Ту-160. ИНТЕРФАКС-АВН, 18.01.2007
20 Selle aasta esimesel poolel peaks Vene õhuvägi saama lisaks ühe „uue“ Tu-160. Nimelt seisis 2000. aastal tehases kolm veel Nõukogude perioodi lõpus alustatud, kui lõpuni ehitamata jäänud Tu-160 pommitajat. Praegu peaks lõpetmiast ootavate lennukiraamide arvuks olema kaks – vt Очередной стратегический ракетоносец Ту-160 для ВВС РФ будет достроен в начале следующего года. ИНТЕРФАКС-АВН, 19.10.2007
21 Создание перспективного самолета стратегической авиации займет более 10 лет. ИНТЕРФАКС-АВН, 01.09.2007
22 Константин Лантратов, Военно-техническое переустройство. Коммерсантъ-Власть nr. 5 (758), 11.02.2008
23 Андрей Бондаренко, Владимир Иванов, Воздушных стратегов приковали к земле. Независимая Газета, 20.12.2007
24 Henry Ivanov, Russian evolution. Jane`s Defence Weekly, 01.10.2007
25 Ibid.
26 Николай Поросков, Эра Су-34. Уникальный военный истребитель принят на вооружение. Время Новостей, 18.12.2006. Su-34 tüüpi masinaid peaks aastaks 2010 Vene õhuväe relvastusse jõudma 24 tükki.
27 Cделка по продаже блокпакета “АвтоВАЗа” концерну Renault закрыта. ИНТЕРФАКС-АВН, 04.08.2008
28 Jonathan Leif Hayes, Business opinion: Russian Technology opens door to the West. Jane`s Defence Weekly, 05.08.2008
29 Aastaks 2010 peaks uute tankidega T-90A olema ümberrelvastatud kaks Moskva sõjaväeringkonna diviisi – 4. Kantemirovi tankidiviis ning 2. Tamani motolaskurdiviis. 2008. aasta vältel peaks õhudessantväed saama ühe pataljonikomplekti uusi dessandi lahingusoomukeid BMD-4. – Новыми танками предполагается переоснастить две дивизии Московского военного округа. ИНТЕРФАКС-АВН, 28.05.2007; К концу года в Воздушно-десантных войсках будет до 60 новейших боевых машин БМД-4. ИНТЕРФАКС-АВН, 08.02.2008
