Viktor Janukovitši Ukraina

Sisepoliitika keerleb selle ümber, kuidas jagada võimu presidendi-parlamendi ja kabineti vahel. Kõige tõenäolisem on, et Janukovitš ja tema Regioonide partei moodustab praeguse parlamendi raames uue koalitsiooni. Uus Janukovitši valitsus võiks koosneda Regioonidest, kommunistidest, valimisbloki NUNS ehk Meie Ukrainat-Rahva Omakaitse mõnest rühmitusest ning spiiker Litvini blokist.

450-liikmelises Ukraina ülemraadas on Regioonidel praegu 175 saadikut, Kommunistlikul parteil – 27, NUNS-il – 72 ja Litvini blokil 20 saadikut. Et kommunistid juba niikuinii Regioonidega ühte sammu astuvad, peaks Janukovitši partei enamuse moodustamiseks enda poole võitma veel vähemalt 24 rahvaesindajat. Ja kui Janukovitš tahab võimu kindlustada, siis soovitavalt rohkemgi.

Eeldusel, et Regioonide suursponsoril Rinat Ahmetovil raha jätkub, ei tohiks see üleliia keeruline olla. Janukovitš on end alates eile õhtust väga jõuliselt presenteerinud kui valimiste võitjad, ja see annab talle koalitsiooniläbirääkimistel psühholoogilise eelise – ikka on neid, kes tahavad võitjaga ühte leeri kuuluda. Pealegi on Ukraina parlamendis üksjagu hämara maffioosse taustaga eraettevõtjaid, kelle jaoks on eksistentsiaalne valitsuskoalitsiooni kuuluda – poliitiline profiil pole siinjuures oluline.

Riigi tulevikku silmas pidades, oleks uue enamuskoalitsiooni moodustamine praeguses parlamendis parim võimalikest valikutest: jääksid ära uute valimistega seotud lisakulutused ja valitsus võiks tegevust alustada juba aprillis-mais. IMF vabastaks Ukrainale oma 6,3 miljardi dollari suuruse külmutatud abisumma. Lisasumma aitaks Ukraina Keskpangal stabiliseerida grivna-dollari kurssi. Stabiilne fiskaalpoliitika innustaks panku laene väljastama, see omakorda aktiviseeriks majandustegevust ja tooks ehk juurde investeeringuid, mida on madalseisus Ukraina majandusele hädasti vaja. (Investeeringute tase Ukrainasse langes 2009.a 35%). Kõik kokku mõjuks majanduskliimale turgutavalt.

Pisut väiksem on tõenäosus, et Janukovitš saadab praeguse parlamendi laiali ja kuulutab välja erakorralised valimised. Sellele viitas ta korduvalt oma kampaania ajal. Uued valimised tähendaksid segase perioodi jätku. Suureneks veelgi Ukraina riigieelarve defitsiit, millest kaetakse vältimatuid kulutusi, mida tehakse populistiku kampaania raames suurenevale pensionile, miinimumpalgale ja küttehindade subsideerimisele (gaas). See tähendaks jätkuvat kõrvalekaldumist Ukraina-IMF vahel 11/2008 sõlmitud leppest, mis nägi ette konservatiivset fiskaalpoliitikat ning gaasihinna tõusu tavatarbijale. Pidurduks IMFi abi väljamaksmine.

Erakorralised valimised toimuksid kõige varem 30.mail koos korraliste kohalike valimsitega, kõige hiljem sügisel. Selle lisandub veel paar-kolm kuud uusi koalitsiooniläbirääkimisi. Mis tähendab, et paus riigile vajalike reformidega tegelemises lõppeks alles millalgi 2010 sügisel või hoopis talvel. See on üsna nigel väljavaade.

Kolmandaks säilib väike tõenäosus, et Janukovitš pakub Julia Timošenkole peaministritooli. Janukovitš ja Timošenko lepivad kokku võimu jagamise detailides. Päris võimatu see pole – tasub kasvõi meenutada 2009 kevad-suvel „Viktori ja Julia“ vahel toimunud salajasi läbirääkimisi uue laia koalitsiooni moodustamiseks, mille õnnestumise korral oleks Ukraina astunud paar head sammu autokraatia suunas. Janukovitš ja Timošenko plaanisid heaks kiita uue, senisest „pisut“ ebademokraatlikuma konstitutsiooni. Läbirääkimiste kordaminekul oleksid 2010 presidendivalimised ära jäänud, sest Regioonide ja BJUTi vahel arutatud koalitsioonilepingu kohaselt valinuks presidendi mitte rahvas, vaid parlament. Janukovitši-Timošenko põhiseaduslik kava sisaldas veel teisigi demokraatlikust aspektist huvitavad muutusi: korralised parlamendivalimised lükkunuks kahe aasta võrra edasi (2012 → 2014); valimistel enim hääli kogunud partei saanuks 450-liikmelisest parlamendist automaatselt enamuse ehk 226 kohta; piirkondlikke kohtunike ametissemääramine toimunuks rahva otsevalimise teel. Juunis 2009 jooksid Janukovitši-Timošenko koalitsioonirääkimised liiva.

Kõike seda silmas pidades võib arvata, et Janukovitši-Timošenko vaheline võimupiruka jagamine praeguses olukorras saaks juhtuda alles peale pikki ja keerulisi läbirääkimisi. Arvestades kahe poliitiku suurt ego ja kampaania-aegset vastasseisu, ei oleks selline võimuliit eriti püsiv ega kindlustunnet sisendav.

Välispoliitika
Janukovitši välispoliitika võib tegelikkuses välja näha läänelikum kui kardavad need, kes ennustavad Vene-suunalise vektori tugevnemist ja Kutšma-aegse välispoliitika naasmist. Ometi panevad kampaania ajal välja öeldud avaldused mõtlema. Eileõhtuse kõne pressile oma valimisstaabist pidas Janukovitš igatahes vene, mitte ukraina keeles. Igasuguse välispoliitilise tegevuse eelduseks on kahtlemata sisepoliitiline kodurahu ja konstruktiivsed suhted kolmnurgas president-parlament-peaminister.

• Välismajandus. Janukovitši hinnangul peaks Ukraina saama tugevaks lüliks Sõltumatute Riikide Ühenduse majandustsoonis ja liituma Venemaa, Kasahhi ja Valgevene tolliliiduga. Sisuliselt välistaks see vabakaubandusleppe sõlmimise Euroopa Liiduga, mis Ukrainal seni plaanis on olnud.
• Julgeolek. Janukovitš ei poolda NATO-ga liitumist. Ta on korduvalt rõhutanud, et ei näe probleemi, kui 2017. aastal lõppevat Venemaa Musta mere laevastiku rendilepingut pikendada. Krimmi parlamendis on Janukovitši Regioonide partei samas valimisblokis Vene parteidega.
• Energia. Janukovitš on lubanud, et 2009. aasta jaanuaris Timošenko ja Putini vahel sõlmitud Vene-Ukraina gaasilepingu tingumused lähevad ümbervaatamisele, sest praegune hind, mida Ukraina gaasi eest maksab, pole „õiglane“. Janukovitš soovib naasta kurikuulsa RosUkrEnergo-laadse vahendajatel põhineva süsteemi juurde. Lisaks tegi Janukovitš avalduse, kus avaldas soovi osaleda Nord Streami ja South Streami ehitusprojektides.
• Venemaaga on igal juhul oodata suhete soojenemist. Avakäiguna saatis Moskva lõpuks Kiievisse uue suursaadiku, härra Mihhail Zurabovi, kelle täita on eelkäija Tšernomõrdini suured kingad.

Kaadripoliitika

Oma meeskonda pidi Janukovitš tutvustama millalgi sel nädalal. Võtmeisikud, kelle president ametnisse nimetab, on Ukraina keskpanga juht, kaitseminister, välisminister ja presidendi välispoliitika nõunikud, presidendi eriesindaja Krimmis ja julgeolekuteenistuse (SBU) juht. Senine juht Valentin Nalivaitšeno on seni väga lojaalne olnud Juštšenko liinile ja väga suure tõenäosusega vahetatakse ta välja kellegi lojaalsema vastu.

Meenutus Janukovitši meeskonnast 2006-2007 peaministri perioodil ei anna põhjust rõõmuhõiseteks. Janukovitši 2010 aasta kampaania juht ja lähim nõunik on venemeelne rahandusekspert, 62-aastane partei keskkomitee sekretäri meenutav Mikola (Nikolai) Azarov. Välispoliitilist nõu andsid Janukovitšile 2006-2007 Anatoli Orel, Kutšma-aegne presidendikantselei aseülema taustaga venemeelne ja kaval mees ning NATO-vastaline ja neutraliteedipoliitikat soosiv praegune Ukraina suursaadik Moskvas Konstantin Grishtshenko. Mõjukateks osutuvad kahtlemata Rinat Ahmetov ja Sergei Tigipko.

Kokkuvõtteks – ja vältimaks lahmivaid järeldusi – sobib üks ettevaatlik hinnang värskelt võimule tulnud peaminister Janukovitšile, mis pärineb augustis 2006 Kiievist Tallinna saadetud memost: „Eelolevad kuud näitavad, kuivõrd edasipüüdlik või tagurlik on Regioonide partei mentaliteet. Regioonid on kurioosne segu nõukogulikust isikukultusest ja lääneliku hariduse saanud ärimeeste asjaajamisest. Näis, kumb poolus domineerima hakkab.“